Park Life

Täna käisin jalutamas. 15km või nii. Päris väsinud olin lõpuks. Ja CO2 täis. Käisin parkides. Lihtsalt viimased 3km olid autoteel ääres.Tegin ühele järvele tiiru peale. Aga mulle meeldis päev: eemal kärast ja liiklusest. Rahulik. Kohati võiks öelda isegi, et romantiline.

Esimene park. Äsja valminud. Ilus, aga autotee ääres. Rääkisin India poisiga. Tal ei olnud paremat kätt. Mul polnud julgust küsida, kuidas saab küll Indias justnimelt ilma parema käeta elada. Tark ja lahe kutt oli.

Seejärel järveäärne jalutusala. Issand. Täis kallistavaid ja miilustavaid paarikese. Nagu peidupaik armunutele. Paarikesi leiabki vaid parkides. Mujal üldse mitte. Tõepoolest. Ehk tulen ja peidan ka end siia järve äärde kord ära. Jooksma. Mujal ei julge!

Siis teine park. Suur. Hea oleks piknikule tulla. Heakorratöid tegevad naised tahavad minuga pilti teha. Või siis, et mina neist vaid teeksin. Ei saanud hindi keelest aru. Aga pagan. Fotoka aku sai tühjaks just siis...

Kolmandasse parki sõitsin rikshaga. Nägin lehma lonkimas. Ühe koha peal ootasime parempööret. Kaua. Piisavalt kaua selleks, et kolm kerjavat naist mind ahistada saaksid. Tirisid särgist. Kahelt poolt. Mitu korda, kurivaim. Miski ei aidanud. Ainult parempööre lõpuks!

Kolmas park oli nagu dzungel. Või siis kohati palmipuude paradiis. Isver-susver. Mõned armunud on ikka tõesti ühte sulanud - võtke tuba või miskit! Endiselt on üksik valge mees kõigi tähelepanus. Väsitav. Lähen ära koju.