Seda, et jalakäijatest teeületajad astuvad autoteele kõikvõimalikest ootamatutest kohtades, te juba teate. Aga nüüd midagi uut:
Kodutud veedavad öö kõige võimatumate kohtade peal. Ma saan aru kui nad läheksid mõnda vaiksemasse varjualusesse kohta. Aga ei. Paljud neist magavad suurte autoteede ristmikel olevatel niiöelda jalakäijate saarekestel. Või lihtsalt tiheda liiklusega tee ääres.
Peamiselt mehed ja lapsed kusevad siis, kus põis enam vastu ei pea. Vahet pole, kus see siis juhtub. Põõsast või muud varju väga ei otsida. Pea kõik Hyderabadi kõnniteed on ametlikult märgistamata mitteformaalsed WC-d. Seepärast seal jalakäijaid ei liigugi.
Ka kangemat häda aetakse esimesel vajadusel igas võimalikus loovas kohas. Seda siiski linnast väljas, külades. Ma lähemalt pigem ei kirjeldaks!
Notsud seksivad ka avalikult. Autotee ääres. Õnneks olen ainult ühe korra juhtunud silmama. Aga ise paistsid nad rahul olevat, tihe sagimine nende ümber ei paistnud sigu häirivat.
Hobused seevastu ajavad vanainimeste asja suise keset liiklusega autoteed. Tõesõna, eile nägin oma silmaga. Nuta või naera. Ma imestasin:)
Posts
Nii Marko! Millised neist sina ära proovid et ikka täis kultuurilist kogemust saada?
ReplyDeleteKas need nüüd just täieliku kultuurilise elamuse tagavad, on iseasi. Kahtlane:) India või mitte, mu meelest ikka kultuuritus täielik...
ReplyDeletePäris sellisel, kirjeldatud kujul, pole ühtegi aktsiooni ise (veel) läbi viinud. Modifitseeritud ja tsenseeritud kujul ehk vaid... :)
Minu jaoks kõlab see jutt nagu elu paradiisis.. Tahad magada - maga, häda leevendada - leevenda, paarituda - paaritu. Kõik on ju looduslik, igapäevane, paratamatu. Vastupidine kinnisele eestlaslikule natuurile, kus avalikult tänaval oma ette naetatamiselegi imelikult vaadatakse..
ReplyDeleteTegelikult olen ma sinuga, Markko, nõus. Asjad käivad siin loomulikumat rada. Kunstlikkust, valehäbi ja komplekse on vähem. Mis on rõõmustav.
ReplyDeleteSamas, paljud sügavalt südamest ja ürgsest süütust-naiivsest tahtest tulenevad tegevused toovad paratamatult kaasa keskkonna kahjustamise, mis omakorda paneb kumuleerudes tõsise põntsu India rahva tervisele ja elueale.
Rääkides tänaval naeratamisest. Millegipärast on mul siiamaani tunne, et India inimesed on väga tõsised. Tänaval jalutades naljalt naervat või lõõpivat seltskonda ei kohta. Asjalik ja tõsine ilme. Kohati võiks öelda, et isegi tagasihoidlikkus ja reserveeritus. Võta siis näpust. Jälgin seda poolt veel ja hoian kursis:)