Raske viimane nädal Hyderabadis

Projekti ja AIESECi praktikaga on selleks korraks siis ühel pool. Raamat valmis! Juhhei! Tõepoolest, väga ilus ja suurepärane tuli. 150 lk põnevat lugemist ja kaasahaaravaid pilte. Kaanefotol muide noormees Eestimaalt poseerimas:)

Viimane nädal siin on olnud raske ja väljakutseterohke.

Esiteks maadlesime endiselt rahaküsimustega. Kohalik AIESEC ei tahtnud mitte kuidagi meile algselt lubatud summasid tasuda. Edasilükkamised, viivitused, uued vabandused ja vähenenud summad said juba meie igapäevaelu osaks. Lõpp hea, kõik hea - raha olemas ja kõik rahul!

Teiseks oleme viimase nädala ja rohkemgi veel kõvasti kirjutanud ja kirjutanud. Ikka hommikust õhtuni. Lugenud taustamaterjali ja siis jälle kirjutanud. Päris keeruline on mõne templi ajaloost kirjutada, kui erinevad internetiallikad annavad aluseks suhteliselt erinevaid aasta-arve, nimesid ja legende. Aga samas on see kõik väga hariv. Mu jaoks aitas see märksa paremini siinset kultuuri ja religiooni tundma õppida. Ja lõppeks - tulemus oli pingutust väärt!

Kolmandaks - olin päris korralikult haige. Palavik ja kõikvõimalikud valud, süda paha ja muu selline. Andsin korralikus ja kallis erahaiglas vereproove - malaaria pole, mingite näitajate järgi gripp ka pole. Küsin siis, et mis mul ikkagi viga on ja kuidas ravida?! Mille peale arst vastab, et no ju see mingi viiruslik gripp ikka on. Sõin kolme-nelja päeva jooksul sisse sellise koguse erinevaid tablette, et pole vist terve elu jooksul ka nõnda palju neid sisse ahminud. Kuigi ma seda tabletimajandust ravimisel ei fänna, siis mis sa teed kui ikka nii sant on olla, et paneb tõsimeeli varasema Eestisse tagasipöördumise peale mõtlema. Miski 80 tundi veetsin julgelt voodis horisontaalis. Nüüd olen enam-vähem korras, ainult et nõrk ja päris palju kaalus kaotanud.

Haiglas arsti külastamise juures oli parim hetk see, kui doktorionu küsis, et kust ma siis ka päris olen. Kuulnud, et Eestist, küsis täpsustuseks: see on seal Venemaa kõrval eksole?! Saanud kinnitava vastuse, teatas uhkelt: "Ahaa...te olete ju maailma parimad selles naistekandmises, eksole..."! Vat kus lops. Kanter, Veerpalu, Märtin ja Kanepi - häbenege:)

Paar pildiseeriat minu viimaste nädalate tegemistest:

Elu trellitatud akende taga, rongis

Igas peatuses tuleb peale mõni uus kerjus. Igaühel oma stiil ja "põhjus" raha lunimiseks. Kes käib kargu najal ja kõlistab tähelepanu võitmiseks juba peos olevaid münte; kes tirib oma mööda maad roomavat jalutut keha edasi käte abil ja sosistab "Help, sir, please...". Mõni eksponeerib oma vasaku jala proteesi, püksisäär demonstratiivselt üles keritud. Mõni teine jälle vihjab mõmisedes oma puuduvale käele. Üks noor tüdruk hoiab käes raha jaoks mõeldud alumiiniumtopsi ja juhib enda järel laulvat pimedat naist. Teine, veidi vanem tüdruk, jällegi talutab enda ees niisama podisevat pimedat naist...

Minu vastas istuv umbes 3-aastane poiss vaatab iga kerjust suure imestusega - suured tumedad rosinasilmad pärani, suu vaikselt ammuli vajunud. Tõmbub iga mööduva kerjuse eest veidi tagasi, kuid põrnitseb neid siiski vähem kui poole meetri kauguselt. Huvitav, mida ta küll mõtleb iga mõne minuti tagant seda kurba pilti nähes, mõtlen ma endamisi. Milliseid mõtteid väikese lapse maailm küll genereerib sellistes olukordades...

Poisi isa lausub igale kerjusele resoluutse ja kindlakäelise "ei" ja pöörab pilgu mujale. Üle vahekäigu istuv poisi ema teeb iga järjekordset kerjust nähes pähe maailma kõige ükskõiksema näo ja püüab kõigest väest näida ignoreeriv ja kalk. Ja iga viimase kui kerjuse puhul õnnestub tal see umbes täpselt 2 sekundiks - siis ta murdub, ohkab kuuldamatult ja avab iseenda ja kerjuse suhtes lootusetu miimika saatel käekoti, et haarata järjekordse mündi järele...

"Tšai. Kohvi. Tšai, tšai, kohviii. Vaterr bottel. Vaaater, sohvt drink, kuul drink. Biskits, tšips. Samooosa, samooosa. Kohviii, tšai!" Ruudulistes särkides mehed käivad mööda vahekäiku edasi ja tagasi ja edasi ning müüvad kõikvõimalikku kraami, mida kõrist ja söögitorust alla lasta.

Minu vastas istuva pisikese poisi isa ostab tassi teed. Rüüpab seda vaikselt. Naudib mõned minutid, hammustab kodust kaasavõetud pirukat kõrvale. Rüüpab veidi veel ja ongi tee otsas. Muurab plastmasstopsi kokku ja lennutab avatud ent trellitatud rongiaknast välja. Tema üle vahekäigu istuv abikaasa teeb sama. Täiesti süütul, naiivsel ja ükskõiksel pilgul. Neile ei tule mõttessegi, et nende vaevu kolmene poeg peab nende kahe plasttopsiku ja ülejäänud miljardite tonnide prügi keskel elama veel 70 aastat. Või siis märksa vähem, kuna reostatud elukeskkond lühendab eluiga. Kahju hakkab neist...

Tõusen püsti. Lähen ja seisan avatud vaguniuksele. Pistan pool keha ja pea uksest välja. Lasen möödakihutaval tuulel oma juukseid sasida ja niiskuse piisku näkku lennutada. Seisan ja naudin. Naudin vaatepilti täiel rinnal: riisipõllud, kummargil naisi seal töötamas, mehed lehmadega vagu ajamas, mango-aiad, banaanipuud, puuvill, suhkruroog, ananassipuud. Lihtsalt ilus!

Tšaii, kohviii. Tšai! Tulevad taas müüjad-poisid. Ja uued kerjused. Uued peatused. Ja omanikke vahetavad mündid. Ja pirukad. Ja karastusjoogid. Ja lendavad papptopsid...

Selline ta on. See rongisõit Indias.

Kas me sellist religiooni tahtsimegi...

Viimane projektialane reis viis meid ca 300 000 elanikuga Tirupathi linna, mis suuresti elab ja eksisteerib vaid selleks, et "teenindada" enda külje all, ligi 1000m kõrgusel, asuvat templit (Venkateshwara) külastavaid palverändureid.

Tirumala, linnake, mis mäe otsas templit ümbritseb, elab veelgi enam pühakoja nimel. Iga rakuga. Iga liigutusega. Pea 12 000 inimest teeb kõik selleks, et võtta vastu väidetavalt keskmiselt 50 000 (parimatel päevadel vähemalt 100 000, maksimaalselt väidetavalt kuni 500 000) palverändurit päevas! Muljetavaldav!

Mul jäi kusagilt meelde, et Tirumala on Meka, Jeruusalemma ja Rooma järel külastatavuselt neljas püha paik maailmas. Aga no, eks igaüks proovib parim ja suurim olla - võta siis näpust, kus tõde on...

Kogu pingutus ja pikk ootamine selle massi sees oli kõike väärt ning tõepoolest - see tempel onkuidagi erilisema atmosfääriga, kui kõik need teised kümned, mida külastanud olen. Aga siiski...

Mida enam ma Hinduismi templeid külastan, seda enam too religioon minus vastuolusid tekitab. Ühelt poolt on hindud nagu kõik teised usklikud teoorias head ja puhtad ja õndsad, kes külastavad templit selleks, et olla kahekesi oma jumalaga ning saada temalt õnnistust. Ja mulle väga meeldib see osa, põnev on tundma õppida ja mõista proovida.

Aga...

No mitte ma ei mõista, kuidas saab end vabalt ja pühendunult tunda kui tuhanded inimesed koos sinuga ootavad templisse pääsemist meeletult pikkades järjekordades metallist piirdeaedade keskel vaikselt edasi liikudes. Puurid, võred, metallist piirded, turvaväravad, läbiotsimised - kõik see tekitab minus kommertslikkuse, mitte spirituaalsuse, tunde. Seda esiteks.

Teiseks ei mõista ma miks peab, ja kuidas see sellise heaks jüngriks olemise juures üldse võimalik on, seda ootamist trügides korraldama ja süütut nägu tehes järjekorras ette nihverdama. OK, ma saan aru, et kihk jumala ette pääseda on meeletu, aga siiski. Järjekorras olen väike suli, aga mõni minut hiljem jumala ees kõige puhtam, parem, süütum, lojaalsem ja õndsam olend üldse. Kahepalgeline.

No rahvarohkes rivis seistes ma enam-vähem talun veel seda, kui olematu personaalse füüsilise ruumiga harjunud India onu mulle oma pehme õllekõhu kannikatesse surub (sest ta on minust sedapalju lühem) ja teist nägugi ei tee. Või siis kannatan ära ka selle kui taganttulijad minu paljaid labajalgu oma varbaküüntega toksivad, lootest vist mu kahe jala vahelt läbi trügida.

Aga no püha müristus, kui kohe-kohe jumala ees maad suudlevad Hindud lähevad väga siira vägivallaga tõuklema ja kaklema, siis mu mõistus enam ei võta. No kohe üldse mitte! Kui sa ikka käed käiku lased, kaaskannatajat sõimad, siis mis õnnistusest sa räägid.

Kui usk selliseid tegusid nõuab ja kahepalgeline on, siis, andke andeks, mina ei tahaks sellisesse religiooni kuuluda.

Kuid vast on minu selline mõttekäik vaid mündi üks pool ja tegelikult on see ainus vastuoluline asi Hinduismi juures. Aga see-eest väga kriipiv...

Tirupathi pildid siin:

Üks asi veel: Hindud, kes pidavat olema äärmiselt tolerantsed kõikide teiste usundite suhtes, palusid meil enne templisse sisenemist alla kirjutada deklaratsioonile, mis ütles, et olgu me mis tahes muust religioonist, me austame tolle templi jumalat, tolereerime tema ideoloogiat vms ja ei praktiseeri templis olemise ajal muid usundeid. Mõistetav mõneti, aga huvitav.

Veel liiklusest

Ja olengi jutuga tagasi alguses, kui tegin postituse India liiklusest, mis oli üks esimese silmatorkavaid nähtusi. Vahepeal olen harjumise tulemusena hakanud toimuvat elu loomuliku osana võtma, kuid viimased seigad panid mind taas kirjutama.

Tagantpoolt ettepoole. Tänasest päevast mineviku poole vaadates.

Täna lugesin Postimehest (suisa Eesti uudistes!), et Indias põrkasid kokku 2 reisirongi - hetkeseisuga 21 hukkunut. Ise täna hommikul 12-tunniselt rongisõidult tulnuna ning päeva-paari pärast taas rongi istuva reisijana, ei lohuta lõpuni ka teadmine, et kuigi Indias reisib rongiga iga päev 18,5 miljonit inimest, siis juhtub aastas vaid 300 õnnetust. Paneb mõtlema siiski. Aga no ohtlik on ka igal pool mujal. Ja mitte ainult Indias.

Põhjus, miks ma juba täna (meie reis Tirupathisse ja Gunturisse pidi kestma mõned päevad kauem) tagasi Hyderabadi kodus olen, on kurb. Nimelt sattusid minu 4 meeskonnakaaslast kahe suure reisibussi avariisse. Mina magasin samal ajal hotellis und. Kuigi oli pea et laupkokkupõrge, siis väikese kiiruse tõttu pääsesid nad õnnelikult. Mõned kohaliku stiilitundetuseta õmblused, paar kergemat põrutust, sinikad ja peamiselt šokk. Aga siiski. Karm.

Põhjus, miks kaks bussi kokku põrkasid peitub aga siinses liikluskultuuris. Konkreetne õnnetus toimus kurvis, sellest ka veidi väiksem kiirus. Autod, rikshad, bussid ja kõik muud veerevad isendid sisenevad (ka maanteel ja mägiteedel) kurvi meie mõistes märkimisväärselt suurel kiirusel ja (pane nüüd tähele) nägemata, kas ja kes vastu tuleb. Enamasti on suure kiiruse säilitamiseks vaja hõivata aga sõidutee vastassuund, mis tekitab automaatselt väga ohtliku olukorra. Ja sedasi tehakse nii pimedas kui ka päevasel ajal. Ainsaks märguandeks kurvi sisenemisel on signaalitamine - et kui kostub ka vastu-tuututamist, siis peab ettevaatlik olema. No ja siis mõnikord läheb s*tasti ja ... põmm!

Mõned tunnid pärast 4 kaaslase avariid asusime ülejäänud seltskonnaga bussiga, loomulikult, teele ühe India kõige käidavama templi juurde. Kuna see asub umbes 1000m kõrgusel, siis tähendas tee sinna imeilusa vaatega ent adrenaliinirikast sõitu. Efekti duubeldamiseks sattus meie bussi roolis olema üks hullumeelne kamikaatse-juht. Jõudsime siis õnnelikult kohale!

Ma ei pea ennast kõiksugu ohtude suhtes väga kartlikuks inimeseks (jah, mul on omad "lemmik"ohud siiski), kuid mida aeg edasi, seda kartlikum ma India liikluse keskel olen. Kui alguses tundus see ekstreemsus siiski ohutu, siis nüüd olen aegamisi suuremaid ja väiksemaid õnnetusi näinud, mis on teinud ettevaatlikumaks.

Nii mõnelgi korral oleme palunud oma rendiauto juhil aeglasemalt või ettevaatlikumalt sõita. No, teate, ega nad ikka väga ei suuda. Ju on see neil veres, muudmoodi ei saa. Proovi sa Taavile rannavollet mängides öelda, et "servi nüüd rahulikult ja kindla peale" - raudselt paneb siis võrku! Sama siin.

Ja nii ma siis olengi mitmel korral mõelnud, et mille tõttu nad siin sedasi sõidavad. Või üldse need lõunamaalased. Mis on see taust ja põhjus?!

Veidi irooniliselt ja mitte-tolerantselt olen mõne hulljulge sõidu ajal siin Indias endamisi mõlgutanud, et ehk on see miljardiline rahvaarv, mis paneb ükskõiksemalt käituma. Mõni liikluses hukkunu siis ees või taga. Ja kohe järgmisena olen leidnud enda peast hääle hõikamas: "...aga, kuulge, siin bussis on üks tüüp, kelle kaasmaalasi on maailmas vaevu miljon..."

Eile tuli keegi meist välja teooriaga, et Indialased usuvad, et kõik on jumalate kätes. Ka nende saatus liikluses. Ja kuna vähemalt teoorias püüdlevad Hindud hea karma poole, siis usuvad nad, et nende headus ja positiivne karma kaitsevad neid ka teedel õnnetuste eest.

Samas. Ka Eestis juhtub väga palju õnnetuid liiklusõnnetusi. Indias tarbitakse alkoholi vähem, mistõttu võib eeldada, et purjuspäi sõitmist on vähem. Ja lisaks ei ole ma tähele pannud, et mingid kutid sooviksid siin väga oma mehisust üleliia kihutades välja näidata. Kaootiline, ent rahulik.

Võta siis näpust.

Happy Diwali!

Täna tähistame Indias Diwali püha/festivali! Kui ma õigesti aru olen saanud, siis on see üks tähtsamatest festivalidest siin maal.

Lisaks Indiale tähistatakse seda kindlasti ka Nepalis. Ja kuna heal lapsel mitu nime, siis võite Diwali kohta vabalt öelda ka Dīpāvali, Dipawali ja Deepavali. Ja oh üllatust - ka festivali saamislugusid on mitmeid erinevaid.

Eelkõige on see valguse ja küünalde, sugulaste perede külastamise, ostlemise ja kingituste tegemise, vaeste aitamise, koristamise ja puhtuse püha. Mingil heal põhjusel on väga populaarne lasta taeva poole tonnide viisi ilutulestikku ja lõhata paugukaid otse keset tänavat. Diwali tähistab hea võitu kurja üle.

Kui oled Diwali ajal hea laps, pead kingitustega meeles oma perekonda ja vaeseid tänaval, teed piinlikult puhtaks need ruumis, kus elad ja mis sulle raha sisse toovad, palvetad ja tood ande jumalatele - siis saadab sind terve järgmise aasta jooksul hea õnn, jõukus ja muu positiivne.

-------------

Muljed Diwali tähistamisest järgmisel hommikul: täie tõsidusega võin öelda, et Eesti kaitseväe paukpadrunite ja imitatsioonivahenditega sõja mängimine on poisike selle kõrval, mis siin linnas eile toimus. Alates keskpäevast kuni kella 2-3 öösel kärtsus ja mürtsus kogu maa paugukatest ja ilutulestikust. See ei olnud küll nii intensiivne ja kontsentreerunud kui meie uue aasta vastuvõtmine, ent see-eest kestis järjepidevalt enam kui 12 tundi. Ja ilma naljata.

Halva kvaliteediga video, kuid hääled peaksid edasi andma seda, mis toimus. Käisime õhtul ühe Hyderabadi kõrgemas punktis oleva maja katusel välismaalastega Diwali peol.

Marko käis ringi tropid kõrvas. Tüdrukud ei saanud suurest kartusest koju, kuna majaesine oli "mineeritud" ja välkus-paukus katkematult. Niigi saastunud õhk oli lõpuks püssirohust ja suitsust läbipaistmatu. Tänavad nägid välja sellised:

Ja kõige selle juures ei mahu mulle pähe, kuidas saab õnnistuse, headuse ja küünalde püha olla samal ajal ka selline sõjatander ja rahutu möll...

Ühe põhjenduse järgi on see ainuke püha, kus ka kõige lihtsamad töölised saavad end vabalt tunda ja tähistada. Ja just nende käekiri on siis need lõputud paugukad. Jõukamad tähistavad tsiviliseeritumalt. Võta siis näpust, kuis lood on...

Happy Diwali!

10 vastust Hinduismi kohta

"Kohustuslik kirjandus" kõigi jaoks, kes Indiasse tööle, praktikale või reisima plaanivad minna - 10 küsimust, mida inimesed Hinduismi kohta küsivad.

Lihtne ja silmaringi avardav lugemine Hindu jumalatest, usust uuestisündi, karmast, sellest miks lehm on püha loom, Hindude taimetoitlusest, nende oma "Piiblist", punasest täpist otsaesisel ning kastisüsteemist ja puutumatusest.

Märksa põnevam on ringi käia ja India elu peensusi avastada, kui veidikenegi taustaga kursis - tunduvalt erilisemad elamused! Kuigi religiooni mõju tundub väliselt vähemalt linnades järk-järgult nõrgenevat, siis on suur osa igapäevaelust mingil määral ikka Hinduismist juhitud.

Öko-reisid Indiasse. On see ka võimalik?

Kirjutasin ökoturismi võimalikkusest Indias meie Reisid Vabadusse ettevõtte blogisse: Öko-reisid Indiasse. On see ka võimalik?

Loe ka, sest siis saad teada, millest minu meelest siin meeletu ökoturismi potentsiaaliga riigis puudust on...

India pulm

Eelmisel nädalal sain täieõigusliku külalisena osa oma esimesest päris India pulmast. Ankur, kes mõned aastad tagasi Eesti AIESECi praktikal ja hiljem tööl oli, abiellus oma kihlatu Sheetaliga. Üritus toimus Sheetali kodulinnas, Indores.

Ankur ja Sheetal veel enne ametlikku paaripanemist.

Kuigi kutsutud oli ligi 700 (!) inimest, siis tipphetkel oli pidulisi vast 300 ringis. Samas neist vaid 100-120 olid südemega asja juures ja võtsid tseremooniatest osa. Ülejäänud olid kohale loivanud vaid söögimiseks ja kingituse üleandmiseks.

Samuti oli nii Ankuri kui ka Sheetali jaoks külaliste seas rohkelt inimesi, keda nad elus esimest korda nägid. Teise poole perekond on lihtsalt nii suur, et mõnda abikaasa sugulast näedki vist vaid esimest ja viimast korda oma pulmas! Ka meile tutvustati alatasa, kes on kelle venna-lelle-sõtse-tütar, nõbu, lelle-poja-poja-naine või vaarisa küdi ja kälimees, aga no pagan - piisas, kui teadsime kas järjekordne tegelane on pruudi või peigmehe isa- või emapoolne sugulane:)

PILDIMATERJAL SIIN

Kahepäevase pulma-ürituse sisse mahtus muuhulgas:

- pruudipoolse perekonna kingituste-orgia, kus, veidi liialdades, iga pruudi lähisugulane, tegi pruudile, pruudi teistele sugulastele, peigmehele ja tolle lähisugulastele hunniku kingitusi. Ikka selleks, et kõik õnnistatud oleksid, tänatud saaksid ja uue perekonna omad pruudi eest head hoolt kannaksid. Naised laulsid. Mehed istusid niisama. Naised tegid kõikvõimalikke käte- ja näomaalingute rituaale ja "mängisid" religioosselt toiduga.

- tantsuõhtu, kus alustuseks esitasid pea kõik sugulased mingi tantsunumbri. Jalga keerutasid nii lapsed kui vanaemad, mehed kui naised, paksud kui pikad, peenikestest ja noortest rääkimata. No ja mis te arvate, et eksootika nägemine jäeti kasutamata: otse loomulikult meelitati lavale ka Läänemere äärse laulurahva esindajad. Esitasime siis oma amatöörgrupiga koreograafilise popurrii jenkast, "Me lähme rukkist lõikama" ja igihaljast armastuslaulust "Eit tule koju" (päris nimega "Taat ära maga") laulust. Rahvas oli vaat et hullumas!

Sheetal tantsuhoos.

- rongkäik tantsuga linnatänaval, kus Ankur, peigmehena, istus valge hobuse seljas, mehed puhusid pasunat ja lõid trummi ning meie lõime käed taeva poole tantsu või jalutasime niisama. Sellest ligi pooletunnisest sündmusest võttis osa vaid peigmehe-poolne sugusvõsa ja sõbrad. Kui hobusega pulmapaika tagasi jõudsime, tervitas meid pruudipoolne külaliste armee ja siis alles hakkas juhtuma...

- pruudi ja peigmehe "kohtumine", kus mingil imelikul põhjusel ei tohtinud lasta Sheetalil Ankurile lillepärga pähe panna. Selleks kasutati siis ära pikad valged poisid, kes Ankuri kõrgele taeva poole üles tõstsid, et pruudi ülesanne keerulisemaks teha. Möllu kogu selle aktsiooni ümber oli kamaluga rohkem kui uue ONOFF poe avamisel...

- kingituste üleandmine ja pildistamine, mis mu meelest pruutpaari jaoks füüsiliselt raske oli. 2-3 tundi seista, õnnitlusi vastu võtta, kaamera kuumava prožektori ees seista ning sadu fotoaparaadi välke silmadega vastu võtta - meie presidendipaarid teavad 24. veebruari sündmustest, millest juttu

- päris õige paaripanemise tseremoonia, kus sai näha ja kuulda laulu, palveid, erinevaid õnnistamisi, tule süütamist, käte-jalgade-näo maalimist, pruutpaari vanematepoolseid teelesaatmisi, veel kingituste tegemist, pruutipaari käte ühte sidumist ja palju muud iseloomulikku ja ääretult põnevat. Külalised loopisid rahvamassi keskel istuvaid Ankurit ja Sheetalit lilleõitega. Pulma kulminatsiooniks jalutas paarike 7 ringi ümber eelnevalt süüdatud ja õnnistatud lõkketule ja sellega oligi uus abielu sündinud! Hõissa!

Kogu pulmapidu lõppes sellega, et Sheetali perekond saatis oma kalli tütre päris lõplikult uue perekonna ja kodu poole teele. Naised nutsid. Mehed olid lihtsalt tõsised. Kõik kallistasid ja laususid viimaseid sõnu. Sõna otseses mõttes lõppes muidu rõõmus üritus nukrates toonides: nüüdsest oli Sheetal justkui uue perekonna liige, kolides välja oma vanematekodust ja alustades elu uues linnas, keskkonnas, ilma pere, sõprade ja senise tööta. Isegi keel, mida tema uues kodulinnas räägitakse, on teine. Oma vanemaid ja lähisugulasi näeb ta nüüdsest haruharva, tähtsamate festivalide ja ürituste vältel vaid. Ega India pole tilluke Eesti, kus 3 tunniga ühest otsast teise sõidab...

Ja mu meelest oligi see suurim erinevus India ja Eesti pulma vahel. Kui meie kultuuris tähistavad pulmad eelkõige kahe noore inimese lõplikku ühte-heitmist, siis Indias on rõhk pigem sellel, et üks mees ja üks naine, kes justkui juhuslikult astuvad abiellu, lahkuvad oma vanematekodust, kus nad kogu senise elu veetnud on.

Seetõttu on kogu pulmatseremoonia vältel lisaks pruutpaarile tähelepanu keskpunktis ka kummagi poole vanemad ja teised lähisugulased. Ning veel: kui meie olema harjunud, et pruut ja peigmees on pulmapeo ja -tseremoonia ajal pidevalt justkui üks nimetaja, siis siin on tihti tähesäras vaid üks pool, samas kui teine vaatab eemal, kuidas tulevase abikaasaga rituaalide raames toimetatakse.

NB! et kõik ikka päris oleks, kandsin pulma ametlikuma osa jooksul üht lihtsat India traditsioonilist rõivast nimega kurta, kuldne sall lisaks kaelas ning sädelevad sussid jalas. Lisaks aitas kuumas ilmas piinade tekitamisele kaasa turbanilaadseks peakatteks seotud 6-meetrine riie, mis pidavat olema kohalike sõjameeste peakate vanast ajast.

Ja veel üks tähelepanek, mis mulle silma hakkas. Ega keegi väga ei teadnud, mis ja millal toimub. Ajakava justkui oli, aga 3 erineva inimese käest küsides, sai umbes 4 eri vastust ning lõpuks alagas ikka iga tseremoonia siis, kui mõni jumalatest heaks arvas. Veelgi enam, kui uurisime Ankuri ja teiste käest, et mis järgmiseks tulemas on ja mis rituaal, mida täpselt tähistab, siis tihtipeale ei teadnud lähemad asjaosalised ise ka vastust. Asjade kulgu juhtivad usu-isad pidavat teadma...

Ja tundub, et nii ongi. Väga värvikirev, autentne ja omanäoline India pulmapidu, eriti selle religioossed ja ajaloolised traditsioonid, kipuvad üha enam jääma vaid vanema generatsiooni pärusmaaks. Noored abiellujad on järjest läänelikumad, liberaalsemad ja ajavad läbi lihtsamalt. Sedasi jäi vähemalt mulle mulje.

Aga super elamus igal juhul! Must-see...

India pulmapidu - siit ma tulen!

Homme lendan Indore`sse, väikesesse linna Hyderabadis põhjapool, kus toimub Ankuri (kes ei tea: Ankur oli AIESECi praktikant Eestis mõnda aega tagasi) ja tema kihlatu Sheetali pulmapidu.

Lennupiletid - ostetud!

Hotellituba - broneeritud!

India pulmatraditsioonide osas - haritud!

Traditsiooniline kurta kostüüm - ostetud!

Lubati 700 külalist! Voilaaa!

Muljed juba pühapäeval/esmaspäeval, kui olen tagasi.

Need imelikud eestlased

Parajat hämmingut on kõigis minu tiimikaaslastes tekitanud fakt, et olen läbinud sõjaväe/kaitse/ajateenistuse. Ja veel 8 pikka kuud. Teadmine, et see on noortele Eesti meestele kohustuslik, on midagi eriskummalist nende kõrvades. Pean ikka mitu korda "jah" vastama, kui nad kolm korda on "Tõesti?" küsinud...

Kui rääkisin, et paljud poisid teesklevad vaimselt või füüsiliselt haiget ja mõned tunnistavad ennast valelikult homoseksuaalseks, ikka selleks, et sõjaväest pääseda, kuid minu eneseväärikus ei lubanud seda teha, siis taas ei mahtunud osadele siin pähe, et miks ma küll võimalust pääseda ei kasutanud...

Samas pakub see teadmine neile ka hulga põnevust ja eksootikat. Seejuures meeldisid neile mõned lood minu ajateenistuse aegadest, mida ma hoogu sattununa pajatasin. Kõige popim oli kahtlemata talvel -30 kraadises pakases lumehanges magamine. "Ja sa jäid päriselt ka sellistes tingimustes magama...?!", kõlas ümarate silmade ja ammuli suuga neiu suust...

Üks väheseid pilte, mis mul üldse sõjaväe ajast on - vähemalt näeb seongu-moodi!

Muide: juba sõjaväes olles kõrvutasin seda aega välisriigis elamise kogemusega. Võõras keskkond ikkagi. Indias olles saan sellele vaid kinnitust. Nii, et LC Kuperjanov (AIESECi keeles öelduna) ehk AIESECi esindus Kuperjanovi pataljonis, polegi nii vett vedama läinud nali!

Muide veel: veidi aitab tagasihoidlikes ja spartalikes tingimustes veedetud sõjaväe kogemus kaasa ka elule Indias. Ega naljalt ikka ei pirtsuta siin mustuse, ebamugava bussisõidu, täiskiilutud mille-iganes, kohati keeruliste pesemis- ja hügieenitingimuste pärast. Eelis!

15 kuulsuse minutit

Või siis pigem 15 sekundit, kui täpne olla.

Umbes-täpselt niipalju saadi kokku võimalikku puhast materjali kohaliku Tollywoodi filmi võtetel, kus ka minul oma tagasihoidlik, ent kuulsusrikas, roll mängida oli.

Juba mõnda aega käib keegi indialasest valgenahaliste massistseeni-osaliste värbamise agent meie tiimi tüdrukuid võtetele sõidutamas. Täna oli siis esimene võimalus ka poiste jaoks.

Ilmselt lisab valge inimese nägemine kinolinal vürtsi ja elevust. Nii me siis veetsimegi pool päeva pindalalt väidetavalt maailma suurimas filmitööstuses: alustuseks pidime jalutama umbes 7 korda 10 meetrit edasi-tagasi euroopalikul linnatänaval ja olema kusagile siirduvad anonüümsed valgenahalised.

Seejärel loksusime tunnikene bussis istudes, sihitult kaugusesse vaadates ja reisijat mängides. Võte! 20 meetrit sõitu. Stopp! Buss algusesse tagasi. Võte! Jälle 20 meetrit veeremist ja jälle tagasi algusesse. Niimoodi oma 10 korda vast. Päris naljakas! Lõpuks pidime sama bussiga loksuma 5 meetrit edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. Võte-stopp-võte-stopp-võte.....:)

Meie stseeni peaosatäitja polnud just kõige teravam pliiats karbis, mistõttu pidime tema saamatuse tõttu rohkelt võtteid läbi elama. Ja lõpuks, mul on selline tunne, lõpetasid tegijad uute võtete filmimise, kuna nägid, et ega sealt head nahka tulla saa...

Selleks, et saaksime mängida erinevates võtetes ikka erinevaid tegelaskujusid, pidime vahepeal oma särgid lihtsalt ära vahetama. Päris andekas, või mis.

See, kuidas siinmail filmimaterjali üles võetakse on lääne jaoks raudselt eilne, pigem isegi üleeilne, päev. Aga no, mis sa teed. Sai nalja, nüüd soovin põnevusega mõnda Tollywoodi filmi kinno vaatama minna.

Muide: huvitav, kuidas nad mu filmi lõpusubtiitrites ära mainivad? UWO, Unidentified White Object (Tundmatu Valge Objekt)...

Üllatav India

Täna juhtus minuga Hyderabadis üks maailmatuma positiivne seik.

Nimelt käisin tänavaäärsel turul juurvilja-ostlemisel. Viimase asjana tahtsin osta ühe sibula. Sellise tavalise mugulsibula. Viidates oma soovi avaldamiseks näpuga kõrguvale sibulahunnikule ja näidates koguseks oma parema käe nimetissõrmega "üks" jäin skeptiliselt ootama turistihinda ja valmistusin õiglase summa väljakauplemiseks.

Aga siis, nagu välk ja pauk selgest taevast, viipas too kutt miskit käega ja ma lugesin välja: "Võta. Tasuta. See ju kõigest üks sibul, ega nad mul siin arvel siis pole. Haara sibul ja mine nüüd..."

1:0 India kasuks. Tunnistasin endale, et siin riigis on tõepoolest kõik võimalik ja positiivset ehk rohkem kui esimese hooga välja kiirgab.

Vishakhapatnam - parimad paigad seni

Käisime kambakesi komandeeringus. Ehk siis meie projekt viis seltskonna Bengali lahe äärsesse linna nimega Vishakhapatnam. See oli meie esimene omal käel korraldatud väljasõit Indias - paras väljakutse, pean mainima!

Veetsime 2 päeva miljonilinnas ja ühe lähedalasuvas Araku orus seigeldes. Tunnistan: nägin vast oma India seikluse ägedamaid paiku Vishakhapatnamis ja selle ümber.

Oli kohviistandus uduvihmases muinasjutumetsas.

Oli tõeline külaelu hüttide ja lehmadega.

Olid helerohelised riisipõllud töötavate naistega.

Oli muinasjutuline ja segasummasuvila laadne kalasadam.

Olid avarad vaated.

Oli islamiusu mošee, hinduistide tempel ja kristlaste ristiga kirik ühe silmavaate sees.

Oli laineid ja hulk lõputut merd.

Ilus ja hea oli!

Vaata pilte kah!