Paradiis!

Punalippudega ehitud autod, mis signaalitades ringi kihutavad. Tänavatel karjuvad meestekarjad. Kõikjale üles tõmmatud punaste lindikeste-lipukeste jadad. Valjuhääldi saatel tiirutavad jeepid. Rahvakogunemised. Sirp ja vasar punasel kangal.

Ei ole kommunistlik Hiina. Või minu jaoks olematute mälestustega Nõukogude Liit. On India, 2009 aasta, Kerala osariik. Väidetavalt sai siin kunagi võimule esimene demokraatlikult valitud kommunistlik valitsus. Äsjastel valimistel võttis aga kongress kommunistidelt võimu.

Paljud Kerala elanikud peavad endist Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad suureks sõbraks. Mõned teavad seetõttu isegi väga täpselt Eestit. Kommunism paistab siin ikka veel päris õitsevat.

Keralas on väga palju kristlasi, mõnes kohas kolmandik elanikest. Sellega käivad kaasas imeilusad väikesed kirikud. Jeesus Kristus ilutseb kõikjal (veidi liialdan...) ja tõesõna, eile 4 tundi kõige hullema kamikaatse-juhi bussis pimedatel mägiteedel kihutades oli mul selle üle hea meel. Kõikenäinud kohalikud olid bussis paanikas, mina ateistina lõin mõttes risti ette. Aga jõudsime õnnelikult kohale.

Viimased päevad veetsin Kerala rannikuäärsetel jõgedel ja kanalitel. Sõitsin suuremate ja väiksemate paatidega tundide viisi kookospalmide, banaanipuude, ananasside, riisipõldude ja imekspandavate külakeste vahel. Istusin niisama, nautisin paradiisi-vaateid, päikesepaistet ja vihmasadu, naisi jões pesu pesemas, mehi paate valmistamas, lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Lugesin raamatut, jõin kookospiima, pildistasin kalureid ja lihtsalt lõõgastusin.

Jalutasin külades, imetlesin pardikasvatust. Õppisin, kuidas ühte põldu kasutada aasta jooksul esmalt riisikasvatamiseks, seejärel partide toitmiseks ja lõpuks kalakavatusena. Siis jälle otsast peale. Iga eelnev pidavat järgnevalt tegevusele kasulik olema.

Kuna pildid räägivad rohkem kui minu ilusad sõnad, siis heitke pilk siia:

Tõeliselt vabastav tunne. Maapealne paradiis!

Nüüd olen Kumily`s – mind ootavad vürtsi-, kohvi- ja teeistandused. Hõimutantsud, India võitluskunsti etendused, imelised mägised vaated. Veedan mõned päevad mägedes. Kumily, Munnar ja Ooty on mõttes. Ja siis juba kodu!

I reisunädal selja taga

Käisin täna elevandiga ratsutamas! Või kuidas seda öeldaksegi. Igal juhul tegin selle triki ära. On ikka paksu nahaga loom küll. Ja rahulik. Aga paganama kihvt ja omamoodi armas ka. Eriti beebi-elevant, ja eriti siis kui oma londiga järjekordset banaani lunib! Londiste banaanidega toitmine ja tema vastuteeneks antud londi-kõdi olid pea sama vahvad kui tema seljas ratsutamine.

Ehk siis olen Varkalas – kena ja vaikne turisti-kuurort Araabia mere rannal, India läänerannikul. Kuigi valgeid inimesi näeb siin igal sammul, tunnen end oma nädalase Lõuna-India seikluse jooksul esimest korda vabana. Naudin mitte millegi tegemist, vaatan mitte kunagi peatuvaid laineid, kuulan meremühinat, jalutan rannaliival või kivipanga serval, ujun hirmsoolases vees, istun mõnes kohvikus ja joon teed ning loen raamatut India iseseisvumisest. Kui vaid pilved potentsiaalselt imelist päikeseloojangut ära ei rikuks juba teist õhtut järjest. Ajal pole tähtsust. Puhkan selles kõige otsesemas tähenduses. Aga ärge arvake, et see alati nii lihtne on. Eriti minusuguse jaoks, kes ei oska (veel) nii edukalt logeleda. Õpin usinalt!

Veidi mu viimasest nädalast:

- Mamallapuram ja Pondicherry idakaldal olid mõnusad paigad (esimene küla ja teine endine Prantsuse koloonialinn), kus tundsin end siiski veidi ebamugavalt ja veidi nukrana üksi reisides.

- Kodaikanal, 2000m kõrgusel asuv küla, kust end järgmisena leidsin, pakkus silmiseletamatu kogemuse pilve sees elamisest. Tõesti, mitte midagi ei näinud, vihma muudkui kallas ja üleüldse oli nõnda rõske ja külm, et mõtlesin end korraks suisa Eestimaises novembris olevat.

- Madurai, linn, mis oli mu jaoks poolepäevane peatuspaik rongi ootamisel, pakkus palju. Ilmselt seetõttu, et mul polnud sinna minnes mitte ühtegi ootust (milles pettuda...). Käisin kõige vägevamas templis mu Indias oldud aja jooksul. Kohtasin lahkeid ja sõbralikke inimesi. Tutvusin India mehega, kes on käinud Eestis! Suhtlesin teise India mehega, kes on pisikese pojaga viimase harimise eesmärgil mööda maad ringi sõidab ja erinevaid paiku näitab.

Ja nüüd siis Varkalas. Pooljuhuslikult jooksin siin esimese asjana kokku kahe Belgia tüdrukuga, kellega Hyderabadis 2 kuud koos töötasime. Poleks arvanud, et mul neid nähes nii hea meel on!

Homme hommikul valmistan koos ühe kohaliku mehega, kelle pere juures eile ööbisin, meile indiapärase hommikusöögi, naudime seda kõige ehedamal moel üheskoos ning seejärel hüppan taas rongile ja põrutam veidi põhja poole. Mind ootavad Kollam, Alleppy ja Cochin – öised ja päevased paadisõidud palmipuude, riisipõldude ja vesiste külade vahel.

Olen kohanud nädalaga mitmeid teisi rändajaid. Enamasti vanuses 30 ja sedasi. Igaühel oma tee Indias. Igaüks on tulnud eri kohast ja minemas eri suunda. Mõnikord muudetakse seniseid plaane ja ühendatakse rajad. Aga enamasti veedetakse päev koos, puhutakse tarka maailmajuttu või lõputult mõttetut loba ja minnakse siis oma teed. Igaüks jätab teise kogemusse oma jälje. Enamasti pisikese, ent siiski.Need on inimesed, kes tulevad su ellu ootamatult ja lähevad siis kes-teab-kuhu. Täpselt nagu Birgot nende kohta tabavalt ütles. Naudin neid nii nagu nad on, ilma mingite kohustusteta sõpradeks saada. Mõnus. Maailma on kirev!

...ja poleks arvanud, et kodu nõnda palju igatsen. Ärge arvake, siin on mõnus olla ja mulle väga meeldib seda maailma nurka avastada. Kuid üksi reisides tuleb ikka kohati igatsus kallite koduste inimeste, sõprade, Eesti toidu, uudiste, sooja kraanivee, mitte-soolase madala mereranna ja muu sellise järele.

3 nädalat novembris

Täna, juba paari tunni pärast, istun rongile ja põrutan India idarannikule. Algab minu 3-nädalane seiklus Lõuna-Indias, mille suhtes ma tunnen juba märgatavat põnevust. Vaiksed mereäärsed kuurort-asulad, tõeline hipiküla, endine prantsuse koloonia linnake, paadisõidud Kerala imelistel järvedel/jõgedel/kanalitel, päikesetõusud idarannikul ja loojangud läänepoolse mere ääres, kohvi- ja teeistandused mägedes, veidi matkamist, palju kohalikke lihtsaid maainimesi ja palju muud.

Mõneti tunnen ka kartlikkust - üksinda, vaid iseenda mõtete keskel olles, on küll hea, kuid ehk vajaksin mõnda reisikaaslast. Eks oma osa on selles ka minu hetke nõrgal tervisel, mis ettevaatlikuks teeb.

Esialgse plaani kohaselt näeb mu teekond välja selline:

Kindlasti plaanin ära käin:

1. Idarannikul - Mahabalipuram, Pondicherry ja Auroville

2. Läänerannikul peamiselt Keralas - Cochin, Ooty, Alleppey, Varkala ja Hampi.

Võimaluse piires teen blogipostitusi ja jagan pilte. Kindlam on end kursis hoida Twitteri kaudu (markosiller).