Esimesed päevad Hyderabadis

Esimene päev Hyderabadis – ilma eriliste emotsioonide ja värvita. Oli mõni väga lahe seik, kuid üldiselt olen nagu vati sees. Kõik on uus ja põnev, kuid samas valdab tuimus ja rahulik meel. Tunne nagu oleksin kahenädalasel reisil, aga see vist ongi nii, et pikem Indias viibimine jõuab paremini kohale hiljem.

Loomulikult ei olnud saabudes mind eelnevalt kokkulepitud ajal ja kohas ükski AIESECi liige ootamas. Ootuspärane. Paar sms-i ja lubatud 10 asemel kõigest 20 minutit hiljem istusin juba mustapäise Hyderabadi ülekoormatud tänavate kroonimata motikakuninga Rohit`i (sama projekti AIESECi poolne asjapulk) suksu seljas – 20.6kg kaaluv seljakott seljas, käed kramplikult istumise all pidemes kinni ning ainuke meie ekipaazi kiiver minu jalge vahel istuva Rohit`i peas. No tore küll.

Alanud etteteadmata koreograafiaga tants nimega Trall ja Tagaajamine, orkestrit juhatamas jumala ise, India ühe suurima linna tänavatel tõi mu näole elamise tundest ja sisemisest kõdist tuleneva naeratuse, ent samas mõtlesin, et kui koti raskus mind kiirendusel ja mõne löökaugu mõjul kuumale ning räpasele asfaltile viskab, siis on sealsamas ka lõpp. (aplaus, kes selle lause lõpuni jaksasid lugeda)

Iga viimane kui meeter kasutatakse siin jalgrataste, motikate, rikshade, autode, suurte busside ja veokite poolt täielikult ära. Liiga väikest pilu pole olemas. Lihtsalt ei ole! Müstika. Pea 16 tundi jutti. Väsimatud.

2006 suvel Nigeeria linnades seiklemine oli mind üldiselt liiklusega pädevalt karastanud, kuid ise selle sees olles sain tunda seda õiget tõmmet.

Teine eredam, mitte nii meeldiv, kuid siiski kohalikku kultuuri tutvustav, kogemus on siinsed mehed, kes meie tiimi tüdrukuid tänaval ila tilkudes vahivad. Kõrgemates kastides noorsandid ja härrasmehed teevad seda salaja, veidi varjatult ja ehmatavad ning häbenevad kui minu pool-etteheitev pilk neid sel tegevusel tabab. Samas on ka neid, kes lehvitavad või hoopis rõvedalt naeravad ja miskit hüüavad.

Alamates kastides mehed seevastu passivad sõna otseses mõttes karjakaupa. Alljärgnevad pildid meie tiimi Erika suunas ei vaja ilmselt lisakommentaare.

Suures plaanis olen esimesed kolm päeva linnaga tutvunud, ringi jalutanud, külastanud parke (nende rohelus ja sissepääsutasust tulenev vaikus on tõeline pai! kõrvadele) ja otsinud uusi vürtsikaid maitseelamusi, põrkunud kohaliku bürokraatiaga (mobiiltelefoni kõnekaardi ostmiseks on vaja mitut allkirja, passi ja viisa koopiat ning fotot, samas ei ole see leping).

Paar sõna meie kümnepealisest töömesilaste seltskonnast: 2xBelgia, 2xPoola, 2xAustraalia (kellest üks Poola päritolu ja teine Malaisia-India-LõunaAafrika päritolu), britt, rumeenia ja kreeka tüdrukud ning mina Eestist. Vanuselt 19-24 vahel, enamasti sinna teise poolde. Suures osas on teised mitte-AIESECi liikmed, kui siis mõni kuu miskit teinud.

Ahjaa, naised saunas rääkisid, et projektitööga alustame projektiga pühapäeval. Ehk siis algselt mitu päeva hiljem. Tüüpiline! Aga naudin:)

Varsti uued seiklused.