Mitte keegi ei vali sobivat kohta...

Seda, et jalakäijatest teeületajad astuvad autoteele kõikvõimalikest ootamatutest kohtades, te juba teate. Aga nüüd midagi uut:

Mehed põõnavad lõunauinakut seal, kus juhtub. Tundub, et nii kui uni peale tuleb, peatavad nad oma ratta või motika ja heidavad sinnasamasse horisontaali. Olgu selleks siis kõnnitee, murulapp pargis või avalik bussipeatus.

Kodutud veedavad öö kõige võimatumate kohtade peal. Ma saan aru kui nad läheksid mõnda vaiksemasse varjualusesse kohta. Aga ei. Paljud neist magavad suurte autoteede ristmikel olevatel niiöelda jalakäijate saarekestel. Või lihtsalt tiheda liiklusega tee ääres.

Peamiselt mehed ja lapsed kusevad siis, kus põis enam vastu ei pea. Vahet pole, kus see siis juhtub. Põõsast või muud varju väga ei otsida. Pea kõik Hyderabadi kõnniteed on ametlikult märgistamata mitteformaalsed WC-d. Seepärast seal jalakäijaid ei liigugi.

Ka kangemat häda aetakse esimesel vajadusel igas võimalikus loovas kohas. Seda siiski linnast väljas, külades. Ma lähemalt pigem ei kirjeldaks!

Notsud seksivad ka avalikult. Autotee ääres. Õnneks olen ainult ühe korra juhtunud silmama. Aga ise paistsid nad rahul olevat, tihe sagimine nende ümber ei paistnud sigu häirivat.

Hobused seevastu ajavad vanainimeste asja suise keset liiklusega autoteed. Tõesõna, eile nägin oma silmaga. Nuta või naera. Ma imestasin:)

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

Tegin postituse Navratri 10-päevasest festivalist, mida me siin Indias just tähistasime. Kuna kirjutasin seda mitme päeva vältel, siis leiad jutu hoopis siit.

Rohkelt video- ja veidi pildimaterjali. Head nautimist!

Rumal valge turist tarkade India ärikate keskel

Kas sina usuksid iga selle parfüümiärika uhket sõna?

Aga kust ma peaksin teadma, kas pehme ja õrn sall, millele kaupmees meeletut reklaami teeb, on tõesti tehtud pashmina villast nagu ta väidab? Kas see materjal on tõesti Kashmirist pärit hinnaline pashmina?

Ja mille pagana järgi peaksin ma otsustama, kas see sall on tõesti väärt seda hinda, mida ta küsib? Kõrgemat kui "tavaline sall" - kuna too on ju tehtud pashminast?

Ning veelgi enam: kuidas peaksin ma teadma, kas salli muster sümboliseerib tõesti haruldase Kashmiri linnu silma, nagu kaupmees mulle silma vaadates kordab, või on see lihtsalt tähenduseta moodustis ja öeldud ägedama taustaloo tekitamiseks - ikka selleks, et kaubale saaksime?

Kohalikel on ilmselt lihtsam kui valgel eeldatavalt paksu rahakotiga välismaalasel. Või siis hoopis - valgel rumalal välismaalasel...

Või näiteks, mis imevalemi järgi peaksin ma teadma, kas marineeritud mangost, viinast ja gaseeritud veest segatud kokteil on (a) hinnakirjas väljatoodud Romanov Red Mango Pickle kokteil ja seega õige värk, või (b) Romanov Red Mango Pickle nime all kokku segatud suvaline jook valge inimese lollitamiseks ja baarmanile kaasaitsitamiseks?

Mis on sinu kogemus? Jaga oma sarnaseid lugusid ja nõuandeid - mille järgi teha kindlaks, et sind ei lollitata (liiga palju) ja ei küsita (liiga) kõrget hinda?

Muide: too kokteil oli kohutav! Ärge mitte kunagi proovige kokteili, kuhu on sisse pandud suur tükk marineeritud (vürtsikat!!!) mangot. Isegi maailma suurim uudishimu pole seda väärt. Vist:)

Näe, Marko ka pildi peal...

Nonii, lapsed, naeratame nüüd kõik koos Birgotile...

Fännide tungival nõudmisel - fotopank minust Indias.

Aika, photos of me in India - specially for you:)

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

19.-28. septembril oli Indias Navratri festivali aeg. Sanskriti keeles tähendab navratri "üheksa ööd". 9 öö ja 10 päeva jooksul kummardatakse üheksat erinevat naissoost jumalust ja peetakse erinevaid tantsulisi üritusi. Navratri, mille kirjeldamiseks on kasutusel muide mitu-mitu teist nime*, tähistab rõõmu ja headuse võitu halva ja kurja üle.

Navratri saamislugusid on taaskord mitmeid erinevaid. Kõige lihtsam selgitus, miks me seda festivali siin tähistame, on see, et Ramayanas kuningas Rama võitis/hukkas kuningas Ravani (vt blogipostitust Ramayana eeposest).

* religioossete festivalide, jumalate, rituaalide vms nimetamiseks on Indias kasutusel alati mitu erinevat nime, olenevalt siis kas lõunas või põhjas, ühes või teises piirkonnas, selle või tolle hinduismi haru juures - segadusttekitav ja keeruline!

Aitab teooriast. Läheme praktiliseks!

-----

Alustuseks osalesime Dandiya Night nimelisel massi-tanstuüritusel. Mõnituhat inimest tulevad kokku, igaühel käes bambusest kepikesed ja hakkavad elava katkematu muusika saatel tantsima.

On ka mõned tantsud ilma kepikesteta. Keerutasime siis ka tunnike või nii jalga, nii oma kohalike sõprade kui suvaliste meid tantsule palunud India tüüpidega. Higi voolas ojadena, suu ja silmad olid naerul, samas pilk asjalik, et ikka õigeid liigutusi teeks.

Minu jaoks väga võimas, värvikas, põnev ja kaasahaarav elamus! Just sedasi mulle meeldibki kohalikku kultuuri ja tavasid tundma õppida - ise osaline olles. Lihtsad tantsuliigutused sain kiiresti selgeks, edasi oli vaja vaid profimaks areneda:) nautisin kogu õhtut täiel rinnal. Senimaani kindlasti kõige meeldejäävam elamus Indias!

Lisaks veel kaks lühikest videot, kus vilksamisi näha ka valges särgis Markot tantsu vihtumas - laulurahva esindaja ikkagi...

------

Päev hiljem avastasime oma "kvartalis" lihtsate Hyderabadi inimeste Navratri festivali tähistamise. Igal festivalipäeva õhtul oli seal midagi toimumas.

Saime sõpradeks kohalike lastega ja ürituse eestvedajatega. Meid koheldi kui kuulsaid külalisi (kohad esireas, tasuta toit eelisjärjekorras, rituaalide tegemine enne kohalikke jne), mis vähemalt minu meelest tekitas ebavõrdse olukorra - oli see ju ikkagi nende, mitte meie, üritus. Aga selline juba kord on India inimeste külalislahkus, las siis poputavad meid.

Mõned pildid siin...

...ja rituaalid, millest ise osa võtsime, videona:

Teel koju sattusime puhtjuhustlikult veel teisegi Navratri tähistamise peale. Jäime vaatama. Koheselt tormasid ligi kohalikud poisid-tüdrukud, sidusid meile sätendava salli pähe, punase õnnetoova paela randmele ning torkasid punase kolmanda silma otsaette. Ja vupsti olimegi loomulik osa pidustustest.

Enne kui ma vaikne Eesti poiss arugi jõudsin saada, oli suur India onu mind tantsivate pisikeste poiste keskele tirinud. Loomulikult oli hiiglasekasvu valge kutt kõigile suureks vaatamisväärsuseks ja nii meelitaski minu tantsimine ligi rohkem lapsi ja noorukeid.

Pilt minu ümber oli selline:

Mõned pildid rohelises särgis tantsivast Markost on ülal toodud fotoalbumis.

-----

Mis siis veel. Osalesime ka jumalanna Durga puja`l. Kuna taaskord on ühel ja samal üritusel erinevates piirdkondades ja eri usuharudel eri tähendus, siis kirjeldan seda, millest meie ise vahetult osa võtsime.

Puja on tänulikkuse tseremoonia, mille käigus pakutakse kummardatavale peamiselt toitu ja jooki.

Alustuseks saab igaüks peotäie lilleõisi, misjärel tseremoonia juht loeb ette palve. Kui iga puja`l osaleja on palve käigus oma parimad soovid ja tunded lilleõitele kaasa andnud, kogutakse need kokku ja visatakse jumalanna Durga kujule.

Ja sedasi kolm ringi: õied kätte, palve, õied ära ja jumalannale.

Kui see tehtud on aeg jumalannalt õnnistuse saamiseks. Kulbitäis püha vett paremasse pihku, mida võid nii juua kui endale pähe visata. Samuti saab igaüks õnnistavat puuvilja - maitseb hästi.

Erineva piirkonna hindud paastuvad puja (või siis kogu Navratri festivali) ajal erinevalt. Seetõttu on pärast puja`t kavas suur tasuta ühissöömine.

------

Navratri festivali 10. päeva kutsutakse Dussehra`ks. Õhtul kogunevad inimesed festivalipaikadesse, kus pärast lühikest etendust süüdatakse põlema halva kuninga Ravani kuju, tähistamaks hea kuninga Rama võitu teha üle.

Ootasin juttude põhjal midagi erilist, ennenägematut, värvilist, elavaloomulist ja uhket õhtust massietendust. Sain osaliseks aga sellisele ilutulestikule, mida minu silm seni näinud polnud. Kohe kindlasti mitte.

Esiteks. Rakette lasti taevasse põhimõtteliselt publiku keskelt, nii 10-20m kauguselt rahvamassist. Mingist turvatsoonist selle riigi püromaanid kuulnud küll pole.

Teiseks. Gravitatsioon on Indias vist tugevam kui meil Eestis. Mõni värvirakett lendas vaevu 10-20m kõrgusele. Samamoodi (ja ilmselt eelmise tõttu) langes kogu sodi pealtvaatajate sekka.

Kolmandaks. Kui esialgu sadas pähe lihtsalt õhku lastud pürotehniliste mängukannide pappümbriseid, siis lõpus saime sõna otseses mõttes hõõguvate sütega vastu nägemist. Ilma liialdamata.

Neljandaks. Koju jõudes lasin näpud läbi juuste - oma üllatuseks leidsid mu pisikesed sõrmed sealt paraja koguse musta tuhka. Ikka tollest pähesadanud ilutulestikust. Taas ilma sõnagi liialdamata.

Nagu video ülal näitab - nagu sõda oleks lahti läinud. Välku, pauku ja kärtsu otse rahvamassi keskel. Ausõna, esimest korda elus kartsin ilutulestikku. Tulime enne lõppu ära. Vähemalt võitus headus kurjuse. Juhhei!!!

-----

Ehk andis see minu kogetud (ja läbielatud) hetkedest kokkupandud puzzle mingit aimu, mismoodi hindud oma religioosseid pühasid tähistavad. Need tunduvad siin olulised olema ja mulle see meeldib. Saab raskestihoomatavat Indiat paremini tundma. Tean, et oktoobri jooksul on mõned sellised võimalused veel, eks siis kajastan.

Hindi kultuuri avastamas

Kui vahetult enne Indiasse tulekut lugesin läbi Sarah Macdonaldi raamatu "Püha lehm! Seiklus India moodi" (vt ka siit), mis jutustab austraalia ajakirjaniku paariaastasest elust ja eri usundite vaimse maailma avastamisest Indias, siis hetkel on mul käsil "The White Tiger" (eesti keeles Valge Tiiger) Aravind Adiga sulest, rääkides loo vaesest külast pärit poisist, kes sirgudes saab parema elu peale, autojuhiks, ent mõrvab oma tööandja.

Mõlemad raamatud aitavad läbi värvikate ja kohati irooniliste juttude luua paremat arusaama India (inimeste) igapäevaelust: mured, rõõmud, emotsioonid, kirjutamata reeglid, ajalugu, kombed, eetika, korruptsioon, kihistunud ühiskond, religioon, vaimsus, traditsioonid ja palju-palju muud. Soovitan julgelt!

Lonely Planeti soovitatud 10 raamatut Indiast ja India autoritelt on nimekirjas ootamas...

AGA MITTE SELLEST EI TAHTNUD MA SEEKORD KIRJUTADA:)

Nimelt käisime kambakesi teatris Maya Ravan nimelist etendust vaatamas. See on omamoodi tõlgendus Hindi/India eeposest Ramayana. Väidetavalt pärineb Ramayana tekst 4. sajandist enne Kristust. Muide, Indoneesia, Filipiinid, Birma ja Laos on oma rahvuseeposed mingil määral Ramayanast tuletanud.

Etendus ise super! Värvid. Tants. Koreograafia. Muusika rütmikas ja kaasakiskuv. Säravad ja värvikad kostüümid. Oli tantsu-muusikal, tektsi vähe. Emotsioon. Graatsia. Ainult naisnäitlejad.

Emotsioon oli vägev! Mõtle, nagu näitaks hindule Kalevipoega:) oli super-rahul, et sain sellisel moel nende kultuuri ja ajalugu avastada. Enne etendust sain kohaliku sõbra käest kuulda Ramayana kiirversiooni, kinnistasin seda teistele valgetele inimestele edasi rääkides (ekspert juba!) - etendust vaadates suutsin järje peal olla ja olin rahul!

Kogu see värk hakkas mulle huvi pakkuma. Otsustasin, et lisaks raamatutest kohaliku elu avastamisele asun usinalt religiooni, festivale ja muud sellist uurima. Otsin internetist ja muudkui loen.

Nii ma olengi siis täiendanud oma teadmisi Ramayana eeposest. Lisaks harinud ennast erinevate festivalide koha pealt (kuna üks olulisemaid hetkel käimas, siis alustasin sellest). Navratri festival, mida sel nädalal tähistame siin, on seotud Ramayana eeposega, seetõttu sellest ka järgmine blogipostitus.

Ja teadmiseks: Ramayana on lugu sellest, kuidas hea (kuningas Rama) võidab kurja (kuningas Ravan) ja päästab süütukesed (Ravani juures vangis olnud Rama naine Sita). Jäta meelde, läheb järgmise blogiposti juures tarvis:)

Pildimaterjali vol2

Hetki ja inimesi elust Hyderabadis ja selle ümber ka siin.

Park Life

Täna käisin jalutamas. 15km või nii. Päris väsinud olin lõpuks. Ja CO2 täis. Käisin parkides. Lihtsalt viimased 3km olid autoteel ääres.Tegin ühele järvele tiiru peale. Aga mulle meeldis päev: eemal kärast ja liiklusest. Rahulik. Kohati võiks öelda isegi, et romantiline.

Esimene park. Äsja valminud. Ilus, aga autotee ääres. Rääkisin India poisiga. Tal ei olnud paremat kätt. Mul polnud julgust küsida, kuidas saab küll Indias justnimelt ilma parema käeta elada. Tark ja lahe kutt oli.

Seejärel järveäärne jalutusala. Issand. Täis kallistavaid ja miilustavaid paarikese. Nagu peidupaik armunutele. Paarikesi leiabki vaid parkides. Mujal üldse mitte. Tõepoolest. Ehk tulen ja peidan ka end siia järve äärde kord ära. Jooksma. Mujal ei julge!

Siis teine park. Suur. Hea oleks piknikule tulla. Heakorratöid tegevad naised tahavad minuga pilti teha. Või siis, et mina neist vaid teeksin. Ei saanud hindi keelest aru. Aga pagan. Fotoka aku sai tühjaks just siis...

Kolmandasse parki sõitsin rikshaga. Nägin lehma lonkimas. Ühe koha peal ootasime parempööret. Kaua. Piisavalt kaua selleks, et kolm kerjavat naist mind ahistada saaksid. Tirisid särgist. Kahelt poolt. Mitu korda, kurivaim. Miski ei aidanud. Ainult parempööre lõpuks!

Kolmas park oli nagu dzungel. Või siis kohati palmipuude paradiis. Isver-susver. Mõned armunud on ikka tõesti ühte sulanud - võtke tuba või miskit! Endiselt on üksik valge mees kõigi tähelepanus. Väsitav. Lähen ära koju.

Päeva parim osa

Päeva parim osa on kahtlemata õhtune (seejärel hommikune) dušš - seitsmes taevas. Saab selle palavuse ja higi 5 minutiks maha!

Päev halvim osa on +32C niiskes õhus liikumine ja veekogu, purskaevu või muu veeallika märkamine - tahaks sisse karata, a mida paganat sa teed, kui iga kord vaatab vastu umbes nii räpane pilt:

:)

India arvudes

India – kõikide võimaluste ja võimatuste maa, nagu ma ikka arvan ja armastan öelda.

See on suurima rahvaarvuga demokraatlik riik maailmas – 1,2 miljardit inimest. Seda on ligi 900 Eesti riigi täit rahvast, 4 000 lauluväljakut läheks vaja nende mahutamiseks.

Riigis on 26 linna, kus rohkem elanikke kui terves Eestis kokku (suurimad neist Mumbai 14 ja Delhi 12,3 miljoniga), ometigi moodustavad nende 26 linna ligi 90 miljonit elanikku kõigest 7,5% kogu riigi elanikkonnast.

Riigikeeled on hindi ja inglise, lisaks veel 22 ametlikult tunnustatud keelt – kokku pea 1 700 räägitavat dialekti.

80% indialastest on hindud, 13,4% moslemid. Kristlasi on 2,3%, sikhe 1,9% ja budiste 0,8%.

Indias on ligi 130 000 US dollari miljonäri. Paras posu rikkureid! Kujuta ette: Tartus ja selle eeslinnades elaksid vaid dollari-miljonärid. Samas keskmine palk on Indias 89 USD kuus. Selle eest saaks Eestis näiteks paari jooksutosse.

Nende laste meelest on sellest riigis kõik võimalik. Loodan, et nende jaoks ka nii läheb.

Allpool vaesuspiiri (1,25 USD päevas) elab tervelt 42% inimestest – see on 1/3 kõigist maailma vaesetest. India valitususe enda arvutusmudeli ja seatud vaesuspiiri järgi elab vaesuses „kõigest” 27,5% elanikkonnast, 330 miljonit inimest.

Vaadatest seda meeletu massiga löövat liiklust tundub imelik, et vaid 2,5% indialastest omab autot. 34% ei oma ei raadiot, telekat, ratast, autot, mopeedi, pangakontot ega telefoni.

Kirjaoskajaid on siin 65% (53% naised, 75% mehed). Vaid 15% lastest jõuab välja keskkooli õpinguteni. 57% kolledžite õppejõududest ei oma ei magistri- ega doktorikraadi – mine või ise ülikooli professoriks!

Igal aastal sureb 900 000 inimest saastunud joogivee või õhusaaste tagajärjel. Keskmine eluiga nii meestel kui naistel 64-65 eluaasta kanti. Puuduliku toidu tõttu peamisel sureb iga minut 4 alla 5 aastast last, iga päev sureb 1000 last kõhuhaiguste tõttu.

Iga päev valmib 2-3 India filmi.

Siin võimaluste ja võimatuste riigis elab pea 100 miljonit homoseksuaalset inimest.

Suure India linna liiklus

Rahutu ent sõbralik, kaootiline ent sujuv, ohtlik ent ilma tõsisemate õnnetusteta, äkiline ent aeglane – selline on liiklus suurematel autoteedel. Üksikud jalgrattad, kahe või kolme reisijaga motikad, uhkelt kaunistatud kollased rikshad, lääne ja aasia sõiduautod, ülerahvastatud suured bussid ning harvad veokid moodustavad meeletu vasakpoolse liiklustormi, mis kestab 7-8 hommikul kuni umbes kümneni õhtul, pärast seda veidi rahulikumalt.

Paratamatult on liiklus üks esimesi asju, mis silma ja kõrva jääb. Huvilistele paar minutit nautimiseks. (halb kvaliteet - ei suutnud sobivat formaati leida ja läbi mitme playeri laskmine tegi oma töö)

Omamoodi ettevõtmine on teeületamine.

Asi näeb välja järgmine: võtad julguse kokku (või siis oled kogu ihu ja hingega nii ükskõike kui see vähegi võimalik on), ootad mõnikümmend sekundit vabamat kohta, teed kaks sammu, seisatad, rikshad ja autod vuhisevad nüüd mööda nii eest kui selja tagant, teed veel paar sammu sinna tänna ja edasi, pead sekundi murdosa pausi, siis veel viimased kiiremad sammud ja kui õnneks läheb, siis oledki kohal. Poolel teel. Kahe sõidurea vahel. Siis sama rituaal pead teisele poole kallutades.

Kaks videot vaatamiseks. Meie igapäevaelu. Istuge, hoidke toolist kõvasti kinni ja nautige!

Minu töö Indias

Pikem postitus neile, kel huvi, kuidas on lood turismiprojektiga, mille jaoks ma Indias viibin.

Olen Indias rahvusvahelise üliõpilasorganisatsiooni AIESECi praktikal. Tegemist on 2-kuuse turismiprojektiga, mille raames 10 välisriikidest pärit praktikanti töötavad välja Hyderabadi linna ja seda ümbritseva Andhra Pradeshi maakonna turismivõimalusi tutvustava inforaamatu välisturistidele.

Selleks reisime me kambakesi piirkonnas ringi, külastame vaatamisväärsusi ja muidu meeldivaid paiku, kogeme ja kirjutame üles, näeme ja teeme pilti, elame läbi seda, mida iga turist võiks siin tunda. Projekti viimased 2-3 nädalat on puhtalt tutvustava raamatu valmistamiseks ja viimistlemiseks. Formaat ja ülesehitus on meie enda valida.

Raamatut hakkab levitama kohalik turismiorganisatsioon, samuti soovib AIESEC Hyderabad seda AIESECi võrgustikus teiste riikide liikmete küllameelitamiseks kasutada. AIESECi võrgustikus linna ja maakonna kui turismisihtkoha promomiseks teeme valmis ka vabamas vormis video oma seiklustest siin.

Charminar - Hyderabadi väidetavalt popim vaatamisväärsus.

Selline oli siis ilus jutt alguses. Aga kuna tegemist on siiski Indiaga, siis...

...tegelikkuses kõik nii roosiline ei ole. Alustuseks on kõik korralduslik pool meie jaoks väga segane ja info liigub vaevaliselt ning kaootiliselt.

Sissejuhatav koosolek, kus oleksime soovinud tekitada ühise arusaama valmistootest, kestis kahe AIESECi-poolse projektijuhi vedamisel umbes 1 tunni. Jooksime üle põhilised punktid, muud ei midagi - hakake nüüd siis tööle! Pole päris minu viis töötamiseks. Raske on hakata liikuma, kui ei tea suunda ja põhjust.

Samuti ei ole meil võimalust kohtuda kohaliku turismiorganisatsiooni esindajatega, et saaks ehk veidi asjalikumal tasemel arutada - pidavat liiga hõivatud inimesed olema! Tore küll.

Oleme küll ise oma meeskonnaga asja põhjalikumalt arutanud ja ühist visiooni kujundanud, kuid põrkunud selle juures teise väljakutse otsa. Kohalik turismiorganisatsioon, kes on nö projekti tellija, soovib, et me külastaksime kõiki nende väljapakutud kohti ning igast kohast kindlasti raamatus kirjutaksime. Andke andeks - kas teist keegi reisiks Indiasse, et külastada pisikest ja tobenaljakat plastmassist (vigur)autode muuseumi? või veedaks päeva päevinäinud ja väsinud lõbustuspargis, millesarnast võis Eestis näha ehk `90ndate alguses? Mina ei julge neid kohti kellelegi soovitada - kuidas ma siis kirjutan neist positiivset...

Ramoji Film City - kohalik Hollywood. Üks õnnetu ja väsinud lõbustuspark, kus käisime.

Kõige selle juures ma enam ei imesta, miks siin vähe välisturiste käib. Kahju, et kohalikud asjalised ei suuda natukenegi mõista, mis laadi elamust välisturist Indiast otsib.

Samas oleme külastanud juba ka väga lahedaid paiku. Eile näiteks mäe otsas asuv ilusa vaatega ja rahustav hindu tempel. Või siis ajalooline kindlus, mis pakkus veelgi parema vaate sellele hiigellinnale.

Kodulinna Hyderabad - väike osa mahtus pildile.

Nüüd tuleb mängu meie kolmas kitsaskoht: kuigi meile on teada pikk nimekiri paiku, mida peame lõpuks külastama, siis ei ole meil õrna aimugi, mida iga uus päev toob. Kohalik AIESEC, kes pidi kõik ära korraldama, nikerdab pidevalt midagi põlve otsas. Seni oleme täitnud oma päevad mu meelest nö asendus-tuuridega. Eile näiteks veetsime 9 tundi bussiekskursioonil, joostes aeg-ajalt liiga kiirelt läbi erinevatest muuseumitest, templitest ja kindlustest. Täna läheme vaid ühte parki ja muuseumi külastama.

Selle bussiga tiirutasime siis 9 tundi ringi...

KOKKUVÕTTES mulle tundub, et kohaliku turismiorganisatsiooni ja AIESECi vahel on tõsine suhtlemispuudus, AIESECi omadel on väga infot ning kui nad üritavad asju ise põlve otsas ajada, siis ei tule see kõige paremini välja. Viisakusest ja hea mulje jätmiseks tehakse pidevalt suuri sõnu ja antakse lubadusi, kuid siis minnakse paanikas koju mõtlema, et mida paganat neile 10 praktikandile homseks korraldada, midagi ju nagu peaks...

Ilmselt on kaootilisuse, planeerimatuse, spontaansuse, ilusate sõnade ja lubaduste põhjuseks India kultuur - asjad lihtsalt on nii.

Selline on minu nägemus asjade seisust.

Loodan ja usun, et mõne päeva jooksul läheb hammasratastik sujuvamalt liikuma. Kui ei, siis peame ise omalt poolt rohkem initsiatiivi üle näitama ning üritama kohaliku AIESECi veidi vältides ikka tolle turismiorganisatsiooni jutule saada.

Pildimaterjali

Esimesed värvilised hetked Hyderabadi inimeste igapäevaelust leiad ka siit

Esimesed päevad Hyderabadis

Esimene päev Hyderabadis – ilma eriliste emotsioonide ja värvita. Oli mõni väga lahe seik, kuid üldiselt olen nagu vati sees. Kõik on uus ja põnev, kuid samas valdab tuimus ja rahulik meel. Tunne nagu oleksin kahenädalasel reisil, aga see vist ongi nii, et pikem Indias viibimine jõuab paremini kohale hiljem.

Loomulikult ei olnud saabudes mind eelnevalt kokkulepitud ajal ja kohas ükski AIESECi liige ootamas. Ootuspärane. Paar sms-i ja lubatud 10 asemel kõigest 20 minutit hiljem istusin juba mustapäise Hyderabadi ülekoormatud tänavate kroonimata motikakuninga Rohit`i (sama projekti AIESECi poolne asjapulk) suksu seljas – 20.6kg kaaluv seljakott seljas, käed kramplikult istumise all pidemes kinni ning ainuke meie ekipaazi kiiver minu jalge vahel istuva Rohit`i peas. No tore küll.

Alanud etteteadmata koreograafiaga tants nimega Trall ja Tagaajamine, orkestrit juhatamas jumala ise, India ühe suurima linna tänavatel tõi mu näole elamise tundest ja sisemisest kõdist tuleneva naeratuse, ent samas mõtlesin, et kui koti raskus mind kiirendusel ja mõne löökaugu mõjul kuumale ning räpasele asfaltile viskab, siis on sealsamas ka lõpp. (aplaus, kes selle lause lõpuni jaksasid lugeda)

Iga viimane kui meeter kasutatakse siin jalgrataste, motikate, rikshade, autode, suurte busside ja veokite poolt täielikult ära. Liiga väikest pilu pole olemas. Lihtsalt ei ole! Müstika. Pea 16 tundi jutti. Väsimatud.

2006 suvel Nigeeria linnades seiklemine oli mind üldiselt liiklusega pädevalt karastanud, kuid ise selle sees olles sain tunda seda õiget tõmmet.

Teine eredam, mitte nii meeldiv, kuid siiski kohalikku kultuuri tutvustav, kogemus on siinsed mehed, kes meie tiimi tüdrukuid tänaval ila tilkudes vahivad. Kõrgemates kastides noorsandid ja härrasmehed teevad seda salaja, veidi varjatult ja ehmatavad ning häbenevad kui minu pool-etteheitev pilk neid sel tegevusel tabab. Samas on ka neid, kes lehvitavad või hoopis rõvedalt naeravad ja miskit hüüavad.

Alamates kastides mehed seevastu passivad sõna otseses mõttes karjakaupa. Alljärgnevad pildid meie tiimi Erika suunas ei vaja ilmselt lisakommentaare.

Suures plaanis olen esimesed kolm päeva linnaga tutvunud, ringi jalutanud, külastanud parke (nende rohelus ja sissepääsutasust tulenev vaikus on tõeline pai! kõrvadele) ja otsinud uusi vürtsikaid maitseelamusi, põrkunud kohaliku bürokraatiaga (mobiiltelefoni kõnekaardi ostmiseks on vaja mitut allkirja, passi ja viisa koopiat ning fotot, samas ei ole see leping).

Paar sõna meie kümnepealisest töömesilaste seltskonnast: 2xBelgia, 2xPoola, 2xAustraalia (kellest üks Poola päritolu ja teine Malaisia-India-LõunaAafrika päritolu), britt, rumeenia ja kreeka tüdrukud ning mina Eestist. Vanuselt 19-24 vahel, enamasti sinna teise poolde. Suures osas on teised mitte-AIESECi liikmed, kui siis mõni kuu miskit teinud.

Ahjaa, naised saunas rääkisid, et projektitööga alustame projektiga pühapäeval. Ehk siis algselt mitu päeva hiljem. Tüüpiline! Aga naudin:)

Varsti uued seiklused.