Minu töö Indias

Pikem postitus neile, kel huvi, kuidas on lood turismiprojektiga, mille jaoks ma Indias viibin.

Olen Indias rahvusvahelise üliõpilasorganisatsiooni AIESECi praktikal. Tegemist on 2-kuuse turismiprojektiga, mille raames 10 välisriikidest pärit praktikanti töötavad välja Hyderabadi linna ja seda ümbritseva Andhra Pradeshi maakonna turismivõimalusi tutvustava inforaamatu välisturistidele.

Selleks reisime me kambakesi piirkonnas ringi, külastame vaatamisväärsusi ja muidu meeldivaid paiku, kogeme ja kirjutame üles, näeme ja teeme pilti, elame läbi seda, mida iga turist võiks siin tunda. Projekti viimased 2-3 nädalat on puhtalt tutvustava raamatu valmistamiseks ja viimistlemiseks. Formaat ja ülesehitus on meie enda valida.

Raamatut hakkab levitama kohalik turismiorganisatsioon, samuti soovib AIESEC Hyderabad seda AIESECi võrgustikus teiste riikide liikmete küllameelitamiseks kasutada. AIESECi võrgustikus linna ja maakonna kui turismisihtkoha promomiseks teeme valmis ka vabamas vormis video oma seiklustest siin.

Charminar - Hyderabadi väidetavalt popim vaatamisväärsus.

Selline oli siis ilus jutt alguses. Aga kuna tegemist on siiski Indiaga, siis...

...tegelikkuses kõik nii roosiline ei ole. Alustuseks on kõik korralduslik pool meie jaoks väga segane ja info liigub vaevaliselt ning kaootiliselt.

Sissejuhatav koosolek, kus oleksime soovinud tekitada ühise arusaama valmistootest, kestis kahe AIESECi-poolse projektijuhi vedamisel umbes 1 tunni. Jooksime üle põhilised punktid, muud ei midagi - hakake nüüd siis tööle! Pole päris minu viis töötamiseks. Raske on hakata liikuma, kui ei tea suunda ja põhjust.

Samuti ei ole meil võimalust kohtuda kohaliku turismiorganisatsiooni esindajatega, et saaks ehk veidi asjalikumal tasemel arutada - pidavat liiga hõivatud inimesed olema! Tore küll.

Oleme küll ise oma meeskonnaga asja põhjalikumalt arutanud ja ühist visiooni kujundanud, kuid põrkunud selle juures teise väljakutse otsa. Kohalik turismiorganisatsioon, kes on nö projekti tellija, soovib, et me külastaksime kõiki nende väljapakutud kohti ning igast kohast kindlasti raamatus kirjutaksime. Andke andeks - kas teist keegi reisiks Indiasse, et külastada pisikest ja tobenaljakat plastmassist (vigur)autode muuseumi? või veedaks päeva päevinäinud ja väsinud lõbustuspargis, millesarnast võis Eestis näha ehk `90ndate alguses? Mina ei julge neid kohti kellelegi soovitada - kuidas ma siis kirjutan neist positiivset...

Ramoji Film City - kohalik Hollywood. Üks õnnetu ja väsinud lõbustuspark, kus käisime.

Kõige selle juures ma enam ei imesta, miks siin vähe välisturiste käib. Kahju, et kohalikud asjalised ei suuda natukenegi mõista, mis laadi elamust välisturist Indiast otsib.

Samas oleme külastanud juba ka väga lahedaid paiku. Eile näiteks mäe otsas asuv ilusa vaatega ja rahustav hindu tempel. Või siis ajalooline kindlus, mis pakkus veelgi parema vaate sellele hiigellinnale.

Kodulinna Hyderabad - väike osa mahtus pildile.

Nüüd tuleb mängu meie kolmas kitsaskoht: kuigi meile on teada pikk nimekiri paiku, mida peame lõpuks külastama, siis ei ole meil õrna aimugi, mida iga uus päev toob. Kohalik AIESEC, kes pidi kõik ära korraldama, nikerdab pidevalt midagi põlve otsas. Seni oleme täitnud oma päevad mu meelest nö asendus-tuuridega. Eile näiteks veetsime 9 tundi bussiekskursioonil, joostes aeg-ajalt liiga kiirelt läbi erinevatest muuseumitest, templitest ja kindlustest. Täna läheme vaid ühte parki ja muuseumi külastama.

Selle bussiga tiirutasime siis 9 tundi ringi...

KOKKUVÕTTES mulle tundub, et kohaliku turismiorganisatsiooni ja AIESECi vahel on tõsine suhtlemispuudus, AIESECi omadel on väga infot ning kui nad üritavad asju ise põlve otsas ajada, siis ei tule see kõige paremini välja. Viisakusest ja hea mulje jätmiseks tehakse pidevalt suuri sõnu ja antakse lubadusi, kuid siis minnakse paanikas koju mõtlema, et mida paganat neile 10 praktikandile homseks korraldada, midagi ju nagu peaks...

Ilmselt on kaootilisuse, planeerimatuse, spontaansuse, ilusate sõnade ja lubaduste põhjuseks India kultuur - asjad lihtsalt on nii.

Selline on minu nägemus asjade seisust.

Loodan ja usun, et mõne päeva jooksul läheb hammasratastik sujuvamalt liikuma. Kui ei, siis peame ise omalt poolt rohkem initsiatiivi üle näitama ning üritama kohaliku AIESECi veidi vältides ikka tolle turismiorganisatsiooni jutule saada.