Viimased päevad Indias: Kalurite Cochin & vastakas Mumbai

Veel enne kui võtsin ette 27-tunnise rongisõidu Keralast Mumbaisse, veetsin päevakese mereäärses linnakeses nimega Cochin, arhitektuuriliselt tugevate Hollandi, Portugali, Prantsuse ja Briti mõjudega - jalutasin, käisin tabla ja sitari (India traditsioonilised pillid) kontserdil, vaatasin kalureid erinevaid meetodeid kasutades kala püüdmas ja õppisin rikshaga sõitma! Pildimaterjali siin:

27-tundi rongis oli muidugi omaette kogemus koos palavuse ja lõputu higistamise, kerjuste, pirukate ja tšai, prügiloopimise, ilusate vaadete, uute "sõprade" ja pikaksveninud peatustega.

Mumbai lõi mind kohe tõdemusega, et olen pärast 3 nädalat tagasi suurlinnas. Kõigele lisaks, nägin esimest korda Indias viibimise aja jooksul keset linna silla all kile varjus elamise näiteid (päris agulisse ei sattnud, aga nii ekstreemset vaesust enne polnud kohanud) ning kohtasin filmidest ja ettekujutustest tuttavaid stereotüüpseid lapskerjuseid, kelle nägu ja nahk olid sarnaselt riietega (mis kunagi olid olnud ilmselt värvilised...) muutunud ühtlaselt tuhmiks hallikas-pruuniks. Kahju, väga-väga ilusad lapsed olid. Mulle küll hirmsasti meeldib India inimesi pildistada ja oleksin neid õnnetuid kenasid väikseid inimesi tahtnud jäädvustada, aga esimest korda tundsin, et see poleks terakestki eetiline...

Esimesel õhtul ma vaat et kartsin ja vihkasin Mumbaid - kisa, kära, ekstreemne mustus, hull liiklus, võimatu leida vaba hotellituba (jah, mul polnud broneeringut ja nii andsin pärast mõningast otsimist alla ja ööbisin oma uue, umbes 40-aastase India sõbra, Josephi, pool-poissmeeste korteris, kellega rongisõidu ajal tutvusin - kaaslasteks 5 Josephi sõpra, kellega ta reede õhtu tähistamiseks Viru Valget puhta veega lahendas...), kannatamatult aeglane ja ülerahvastatud liiklus, rullnoka ülbusega taksojuhid...

Järgmisel hommikul, minu viimasel päeval Indias, käisin Mumbai ajaloolises kesklinnas (vähemalt minu meelest - selline turistikas paik) ja see mulle meeldis. Hoopis teistmoodi India. Isegi suhteliselt puhas, eemal paistmas pilvelõhkujad, India mõistes viisakas valgusfooridest kinnipidav liiklus, euroopalike mõjutustega suursugused arhitektuurilised näited. Kõige tipuks vapustav päikeseloojang, mille ajaks oli vaat et pool Mumbai elanikkonda mind saatma tulnud.

Ja nii ma siis istusin merelahe kaldal, vaatasin koos tuhandete kohalikega, kuidas mu viimane päev Indias silmapiiri taha vajub. Natuke kurb oli minna. Tundsin, et kõige kiuste tahan Indiasse tagasi! Selleks, et püüda mõista India inimesi paremini, mitte pahandada nende peale nii palju. Selleks, et nautida muretut India elu enam. Ja ikka selleks, et avastada uusi hetki ja paiku sellest riigis.

Tundsin, et tahan vabandada kõikide kohalike ees, kes 2.5 kuu jooksul teenimatult või teenitult mu pahameele osaliseks olid saanud. Tagantjärele tarkus: oleksin tahtnud enam aktsepteerida ja mõista. Ühtäkki meeldisin mulle nad kõik. Mulle meeldis, kui nad mind pildistasid, nime ja päritolu küsisid. Või siis niisama vahtisid. Mulle meeldisid isegi rikshajuhid ja kerjuslapsed, kes erineva suhtumise ja meelsusega minu ja raha vahele võrdusmärgi tõmbasid...

Nunnumeeter

Nonii: lükkame nunnumeetri põhja:

Muide, olen Eestis tagasi. Homme viimased muljed ja kokkuvõtvad täiemahulised statistilised analüüsid:)

Kaunis hetk, sa peatu veel...

Olen koduteel! Põhimõtteliselt. See võtab nii 3.5 päeva. Pühapäeval juba Eestimaal. Seega ilmselt mu viimane blogipostitus India pinnalt, kuigi mine sa tea...

Viimased päevad veetsin mägedes. Imeline! Vabastav! Millised vaated! Tõeline nauding. Gurmaanidele. Jalutasin üles ja alla, sinna-tänna, siis jälle istusin ja nautisin hetke. Kuue päevaga tuli vast ligi 50km matkamist. Käisin tee- ja vürtsiistandustes, päikese ja vihmaga, kohalike dzunglipoistega ja ihuüksi. Suhtlesin külaelanikega, aga olin palju enda mõtetega omapäi. Ööbisin ühe öö värske õhu käes ja vaatasin-kuulasin kaks tundi langevat koske.

Jõudsin äratundmisele, et vähemalt korra aastas pean ma mägedesse saama. See annab energiat. Seista pilve piiril, käed avatult laiali sirutatud, võimas ja külmavärinaid tekitav vaatepilt otse ees laiumas, ning lasta kuuldavale eestimaine sõjahüüd, mis avarustest vastu kajab – mida sa hing veel ihkad. Tõeline akude laadimine! Kohati, kui udu oli nõnda tihe nagu seisaksin silmitsi valge paberilehega, andis energiat isegi puhas teadmine ja tunne, et tegelikult on siinsamas võimas vaatepilt ja India avarused.

Kumily. Lisaks vürtsiistandustele, mille parimad palad eelmise postitusega pildiseeriasse raamisin, käisin oma uhiuute taani sõpradega kolme dzunglipoisi juhtimisel kahepäevasel matkal. Ööbisime värske õhu käes, vihmakatteks sinine kile. Sõime kana, mis/kes meiega esimesed kolm kilomeetrit vapralt ja veel elusana kaasa reisis. Kuulasime ja õppisime tundma dzunglipoisi mõttemaailma, arvamust religioonist ja usku puhtalt loodusesse.

Munnar. Gods own country – nagu Kerala slogan ütleb. Olen nõus! Teeistandused, mis siin kõikjal laiuvad, on silmipimestavalt ilusad ja panevad mu päevas vähemalt paar tosinat korda külmavärisema. Distantsilt vaadates on vormikatel küngastel ja nõlvadel laiuvad teepuud nagu pehmed padjakesed tihedalt teineteise kõrval. Silmadega üle avaruste lastes märkan iga kord lugematul arvul erinevat tooni rohelist värvi. Kiirelt liikuvad pilved ja päike lisavad ainult põnevust. Ja kui juhtun selle kauni vaatepildi keskel veel värviliselt riietatud naisi teelehti korjamas nägema – fotohoolik (või oli selle nimi fotopede) minus saavutab täie võimsuse...

Täna tegin oma esimesed sammud rikšajuhiks saamisel - päris pull masin!

Kerala ise on maakond/osariik, mis on jätnud mulle suurepärase mulje. Äärmiselt sõbralikud inimesed, kellest paljud räägivad suhteliselt head inglise keelt (mujal, kus ma käinud, on lood hullemad olnud). Siin on võrdlemisi puhas. Ja tundub, et inimesed on India keskmisest jõukamad. Võta siis näpust – ehk on see tõesti kommunistide teene, kes siin võimul. Mõne linna erakorralistel valimistel, tõugati nad aga troonilt. Siiski, punalipud lehvivad ja sirp ning vasar vilksatavad tuulest olenevalt.

See kõik on aga vaid kaduv-väike osa kõikidest nendest hetkedest, mida ma siin iga tunniga kogen ja näen...

Oma viimasel päeval Munnaris sain vist pihta, miks mulle siin nii metsikult võrreldes muu Indiaga meeldib – nägin helesinist taevast. Ja ma ei suutnud meenutada, et ma seda viimase kahe ja poole kuu jooksul näinud oleksin...

Ekskursioon vürtside maailma

Vanaemale, aga ka vanaisale ja kõigile teistele huvilistele pilte:

Käisin Kumily`s vürtside ja ravimtaimede aias/istanduses.

Raske viimane nädal Hyderabadis

Projekti ja AIESECi praktikaga on selleks korraks siis ühel pool. Raamat valmis! Juhhei! Tõepoolest, väga ilus ja suurepärane tuli. 150 lk põnevat lugemist ja kaasahaaravaid pilte. Kaanefotol muide noormees Eestimaalt poseerimas:)

Viimane nädal siin on olnud raske ja väljakutseterohke.

Esiteks maadlesime endiselt rahaküsimustega. Kohalik AIESEC ei tahtnud mitte kuidagi meile algselt lubatud summasid tasuda. Edasilükkamised, viivitused, uued vabandused ja vähenenud summad said juba meie igapäevaelu osaks. Lõpp hea, kõik hea - raha olemas ja kõik rahul!

Teiseks oleme viimase nädala ja rohkemgi veel kõvasti kirjutanud ja kirjutanud. Ikka hommikust õhtuni. Lugenud taustamaterjali ja siis jälle kirjutanud. Päris keeruline on mõne templi ajaloost kirjutada, kui erinevad internetiallikad annavad aluseks suhteliselt erinevaid aasta-arve, nimesid ja legende. Aga samas on see kõik väga hariv. Mu jaoks aitas see märksa paremini siinset kultuuri ja religiooni tundma õppida. Ja lõppeks - tulemus oli pingutust väärt!

Kolmandaks - olin päris korralikult haige. Palavik ja kõikvõimalikud valud, süda paha ja muu selline. Andsin korralikus ja kallis erahaiglas vereproove - malaaria pole, mingite näitajate järgi gripp ka pole. Küsin siis, et mis mul ikkagi viga on ja kuidas ravida?! Mille peale arst vastab, et no ju see mingi viiruslik gripp ikka on. Sõin kolme-nelja päeva jooksul sisse sellise koguse erinevaid tablette, et pole vist terve elu jooksul ka nõnda palju neid sisse ahminud. Kuigi ma seda tabletimajandust ravimisel ei fänna, siis mis sa teed kui ikka nii sant on olla, et paneb tõsimeeli varasema Eestisse tagasipöördumise peale mõtlema. Miski 80 tundi veetsin julgelt voodis horisontaalis. Nüüd olen enam-vähem korras, ainult et nõrk ja päris palju kaalus kaotanud.

Haiglas arsti külastamise juures oli parim hetk see, kui doktorionu küsis, et kust ma siis ka päris olen. Kuulnud, et Eestist, küsis täpsustuseks: see on seal Venemaa kõrval eksole?! Saanud kinnitava vastuse, teatas uhkelt: "Ahaa...te olete ju maailma parimad selles naistekandmises, eksole..."! Vat kus lops. Kanter, Veerpalu, Märtin ja Kanepi - häbenege:)

Paar pildiseeriat minu viimaste nädalate tegemistest:

Vishakhapatnam - parimad paigad seni

Käisime kambakesi komandeeringus. Ehk siis meie projekt viis seltskonna Bengali lahe äärsesse linna nimega Vishakhapatnam. See oli meie esimene omal käel korraldatud väljasõit Indias - paras väljakutse, pean mainima!

Veetsime 2 päeva miljonilinnas ja ühe lähedalasuvas Araku orus seigeldes. Tunnistan: nägin vast oma India seikluse ägedamaid paiku Vishakhapatnamis ja selle ümber.

Oli kohviistandus uduvihmases muinasjutumetsas.

Oli tõeline külaelu hüttide ja lehmadega.

Olid helerohelised riisipõllud töötavate naistega.

Oli muinasjutuline ja segasummasuvila laadne kalasadam.

Olid avarad vaated.

Oli islamiusu mošee, hinduistide tempel ja kristlaste ristiga kirik ühe silmavaate sees.

Oli laineid ja hulk lõputut merd.

Ilus ja hea oli!

Vaata pilte kah!

Näe, Marko ka pildi peal...

Nonii, lapsed, naeratame nüüd kõik koos Birgotile...

Fännide tungival nõudmisel - fotopank minust Indias.

Aika, photos of me in India - specially for you:)

Pildimaterjali vol2

Hetki ja inimesi elust Hyderabadis ja selle ümber ka siin.

Pildimaterjali

Esimesed värvilised hetked Hyderabadi inimeste igapäevaelust leiad ka siit