Igas peatuses tuleb peale mõni uus kerjus. Igaühel oma stiil ja "põhjus" raha lunimiseks. Kes käib kargu najal ja kõlistab tähelepanu võitmiseks juba peos olevaid münte; kes tirib oma mööda maad roomavat jalutut keha edasi käte abil ja sosistab "Help, sir, please...". Mõni eksponeerib oma vasaku jala proteesi, püksisäär demonstratiivselt üles keritud. Mõni teine jälle vihjab mõmisedes oma puuduvale käele. Üks noor tüdruk hoiab käes raha jaoks mõeldud alumiiniumtopsi ja juhib enda järel laulvat pimedat naist. Teine, veidi vanem tüdruk, jällegi talutab enda ees niisama podisevat pimedat naist...
Minu vastas istuv umbes 3-aastane poiss vaatab iga kerjust suure imestusega - suured tumedad rosinasilmad pärani, suu vaikselt ammuli vajunud. Tõmbub iga mööduva kerjuse eest veidi tagasi, kuid põrnitseb neid siiski vähem kui poole meetri kauguselt. Huvitav, mida ta küll mõtleb iga mõne minuti tagant seda kurba pilti nähes, mõtlen ma endamisi. Milliseid mõtteid väikese lapse maailm küll genereerib sellistes olukordades...
Poisi isa lausub igale kerjusele resoluutse ja kindlakäelise "ei" ja pöörab pilgu mujale. Üle vahekäigu istuv poisi ema teeb iga järjekordset kerjust nähes pähe maailma kõige ükskõiksema näo ja püüab kõigest väest näida ignoreeriv ja kalk. Ja iga viimase kui kerjuse puhul õnnestub tal see umbes täpselt 2 sekundiks - siis ta murdub, ohkab kuuldamatult ja avab iseenda ja kerjuse suhtes lootusetu miimika saatel käekoti, et haarata järjekordse mündi järele...
"Tšai. Kohvi. Tšai, tšai, kohviii. Vaterr bottel. Vaaater, sohvt drink, kuul drink. Biskits, tšips. Samooosa, samooosa. Kohviii, tšai!" Ruudulistes särkides mehed käivad mööda vahekäiku edasi ja tagasi ja edasi ning müüvad kõikvõimalikku kraami, mida kõrist ja söögitorust alla lasta.Minu vastas istuva pisikese poisi isa ostab tassi teed. Rüüpab seda vaikselt. Naudib mõned minutid, hammustab kodust kaasavõetud pirukat kõrvale. Rüüpab veidi veel ja ongi tee otsas. Muurab plastmasstopsi kokku ja lennutab avatud ent trellitatud rongiaknast välja. Tema üle vahekäigu istuv abikaasa teeb sama. Täiesti süütul, naiivsel ja ükskõiksel pilgul. Neile ei tule mõttessegi, et nende vaevu kolmene poeg peab nende kahe plasttopsiku ja ülejäänud miljardite tonnide prügi keskel elama veel 70 aastat. Või siis märksa vähem, kuna reostatud elukeskkond lühendab eluiga. Kahju hakkab neist...
Tõusen püsti. Lähen ja seisan avatud vaguniuksele. Pistan pool keha ja pea uksest välja. Lasen möödakihutaval tuulel oma juukseid sasida ja niiskuse piisku näkku lennutada. Seisan ja naudin. Naudin vaatepilti täiel rinnal: riisipõllud, kummargil naisi seal töötamas, mehed lehmadega vagu ajamas, mango-aiad, banaanipuud, puuvill, suhkruroog, ananassipuud. Lihtsalt ilus!
Tšaii, kohviii. Tšai! Tulevad taas müüjad-poisid. Ja uued kerjused. Uued peatused. Ja omanikke vahetavad mündid. Ja pirukad. Ja karastusjoogid. Ja lendavad papptopsid...
Selline ta on. See rongisõit Indias.
Posts
