Paradiis!

Punalippudega ehitud autod, mis signaalitades ringi kihutavad. Tänavatel karjuvad meestekarjad. Kõikjale üles tõmmatud punaste lindikeste-lipukeste jadad. Valjuhääldi saatel tiirutavad jeepid. Rahvakogunemised. Sirp ja vasar punasel kangal.

Ei ole kommunistlik Hiina. Või minu jaoks olematute mälestustega Nõukogude Liit. On India, 2009 aasta, Kerala osariik. Väidetavalt sai siin kunagi võimule esimene demokraatlikult valitud kommunistlik valitsus. Äsjastel valimistel võttis aga kongress kommunistidelt võimu.

Paljud Kerala elanikud peavad endist Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad suureks sõbraks. Mõned teavad seetõttu isegi väga täpselt Eestit. Kommunism paistab siin ikka veel päris õitsevat.

Keralas on väga palju kristlasi, mõnes kohas kolmandik elanikest. Sellega käivad kaasas imeilusad väikesed kirikud. Jeesus Kristus ilutseb kõikjal (veidi liialdan...) ja tõesõna, eile 4 tundi kõige hullema kamikaatse-juhi bussis pimedatel mägiteedel kihutades oli mul selle üle hea meel. Kõikenäinud kohalikud olid bussis paanikas, mina ateistina lõin mõttes risti ette. Aga jõudsime õnnelikult kohale.

Viimased päevad veetsin Kerala rannikuäärsetel jõgedel ja kanalitel. Sõitsin suuremate ja väiksemate paatidega tundide viisi kookospalmide, banaanipuude, ananasside, riisipõldude ja imekspandavate külakeste vahel. Istusin niisama, nautisin paradiisi-vaateid, päikesepaistet ja vihmasadu, naisi jões pesu pesemas, mehi paate valmistamas, lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Lugesin raamatut, jõin kookospiima, pildistasin kalureid ja lihtsalt lõõgastusin.

Jalutasin külades, imetlesin pardikasvatust. Õppisin, kuidas ühte põldu kasutada aasta jooksul esmalt riisikasvatamiseks, seejärel partide toitmiseks ja lõpuks kalakavatusena. Siis jälle otsast peale. Iga eelnev pidavat järgnevalt tegevusele kasulik olema.

Kuna pildid räägivad rohkem kui minu ilusad sõnad, siis heitke pilk siia:

Tõeliselt vabastav tunne. Maapealne paradiis!

Nüüd olen Kumily`s – mind ootavad vürtsi-, kohvi- ja teeistandused. Hõimutantsud, India võitluskunsti etendused, imelised mägised vaated. Veedan mõned päevad mägedes. Kumily, Munnar ja Ooty on mõttes. Ja siis juba kodu!

Kas me sellist religiooni tahtsimegi...

Viimane projektialane reis viis meid ca 300 000 elanikuga Tirupathi linna, mis suuresti elab ja eksisteerib vaid selleks, et "teenindada" enda külje all, ligi 1000m kõrgusel, asuvat templit (Venkateshwara) külastavaid palverändureid.

Tirumala, linnake, mis mäe otsas templit ümbritseb, elab veelgi enam pühakoja nimel. Iga rakuga. Iga liigutusega. Pea 12 000 inimest teeb kõik selleks, et võtta vastu väidetavalt keskmiselt 50 000 (parimatel päevadel vähemalt 100 000, maksimaalselt väidetavalt kuni 500 000) palverändurit päevas! Muljetavaldav!

Mul jäi kusagilt meelde, et Tirumala on Meka, Jeruusalemma ja Rooma järel külastatavuselt neljas püha paik maailmas. Aga no, eks igaüks proovib parim ja suurim olla - võta siis näpust, kus tõde on...

Kogu pingutus ja pikk ootamine selle massi sees oli kõike väärt ning tõepoolest - see tempel onkuidagi erilisema atmosfääriga, kui kõik need teised kümned, mida külastanud olen. Aga siiski...

Mida enam ma Hinduismi templeid külastan, seda enam too religioon minus vastuolusid tekitab. Ühelt poolt on hindud nagu kõik teised usklikud teoorias head ja puhtad ja õndsad, kes külastavad templit selleks, et olla kahekesi oma jumalaga ning saada temalt õnnistust. Ja mulle väga meeldib see osa, põnev on tundma õppida ja mõista proovida.

Aga...

No mitte ma ei mõista, kuidas saab end vabalt ja pühendunult tunda kui tuhanded inimesed koos sinuga ootavad templisse pääsemist meeletult pikkades järjekordades metallist piirdeaedade keskel vaikselt edasi liikudes. Puurid, võred, metallist piirded, turvaväravad, läbiotsimised - kõik see tekitab minus kommertslikkuse, mitte spirituaalsuse, tunde. Seda esiteks.

Teiseks ei mõista ma miks peab, ja kuidas see sellise heaks jüngriks olemise juures üldse võimalik on, seda ootamist trügides korraldama ja süütut nägu tehes järjekorras ette nihverdama. OK, ma saan aru, et kihk jumala ette pääseda on meeletu, aga siiski. Järjekorras olen väike suli, aga mõni minut hiljem jumala ees kõige puhtam, parem, süütum, lojaalsem ja õndsam olend üldse. Kahepalgeline.

No rahvarohkes rivis seistes ma enam-vähem talun veel seda, kui olematu personaalse füüsilise ruumiga harjunud India onu mulle oma pehme õllekõhu kannikatesse surub (sest ta on minust sedapalju lühem) ja teist nägugi ei tee. Või siis kannatan ära ka selle kui taganttulijad minu paljaid labajalgu oma varbaküüntega toksivad, lootest vist mu kahe jala vahelt läbi trügida.

Aga no püha müristus, kui kohe-kohe jumala ees maad suudlevad Hindud lähevad väga siira vägivallaga tõuklema ja kaklema, siis mu mõistus enam ei võta. No kohe üldse mitte! Kui sa ikka käed käiku lased, kaaskannatajat sõimad, siis mis õnnistusest sa räägid.

Kui usk selliseid tegusid nõuab ja kahepalgeline on, siis, andke andeks, mina ei tahaks sellisesse religiooni kuuluda.

Kuid vast on minu selline mõttekäik vaid mündi üks pool ja tegelikult on see ainus vastuoluline asi Hinduismi juures. Aga see-eest väga kriipiv...

Tirupathi pildid siin:

Üks asi veel: Hindud, kes pidavat olema äärmiselt tolerantsed kõikide teiste usundite suhtes, palusid meil enne templisse sisenemist alla kirjutada deklaratsioonile, mis ütles, et olgu me mis tahes muust religioonist, me austame tolle templi jumalat, tolereerime tema ideoloogiat vms ja ei praktiseeri templis olemise ajal muid usundeid. Mõistetav mõneti, aga huvitav.

15 kuulsuse minutit

Või siis pigem 15 sekundit, kui täpne olla.

Umbes-täpselt niipalju saadi kokku võimalikku puhast materjali kohaliku Tollywoodi filmi võtetel, kus ka minul oma tagasihoidlik, ent kuulsusrikas, roll mängida oli.

Juba mõnda aega käib keegi indialasest valgenahaliste massistseeni-osaliste värbamise agent meie tiimi tüdrukuid võtetele sõidutamas. Täna oli siis esimene võimalus ka poiste jaoks.

Ilmselt lisab valge inimese nägemine kinolinal vürtsi ja elevust. Nii me siis veetsimegi pool päeva pindalalt väidetavalt maailma suurimas filmitööstuses: alustuseks pidime jalutama umbes 7 korda 10 meetrit edasi-tagasi euroopalikul linnatänaval ja olema kusagile siirduvad anonüümsed valgenahalised.

Seejärel loksusime tunnikene bussis istudes, sihitult kaugusesse vaadates ja reisijat mängides. Võte! 20 meetrit sõitu. Stopp! Buss algusesse tagasi. Võte! Jälle 20 meetrit veeremist ja jälle tagasi algusesse. Niimoodi oma 10 korda vast. Päris naljakas! Lõpuks pidime sama bussiga loksuma 5 meetrit edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. Võte-stopp-võte-stopp-võte.....:)

Meie stseeni peaosatäitja polnud just kõige teravam pliiats karbis, mistõttu pidime tema saamatuse tõttu rohkelt võtteid läbi elama. Ja lõpuks, mul on selline tunne, lõpetasid tegijad uute võtete filmimise, kuna nägid, et ega sealt head nahka tulla saa...

Selleks, et saaksime mängida erinevates võtetes ikka erinevaid tegelaskujusid, pidime vahepeal oma särgid lihtsalt ära vahetama. Päris andekas, või mis.

See, kuidas siinmail filmimaterjali üles võetakse on lääne jaoks raudselt eilne, pigem isegi üleeilne, päev. Aga no, mis sa teed. Sai nalja, nüüd soovin põnevusega mõnda Tollywoodi filmi kinno vaatama minna.

Muide: huvitav, kuidas nad mu filmi lõpusubtiitrites ära mainivad? UWO, Unidentified White Object (Tundmatu Valge Objekt)...

Üllatav India

Täna juhtus minuga Hyderabadis üks maailmatuma positiivne seik.

Nimelt käisin tänavaäärsel turul juurvilja-ostlemisel. Viimase asjana tahtsin osta ühe sibula. Sellise tavalise mugulsibula. Viidates oma soovi avaldamiseks näpuga kõrguvale sibulahunnikule ja näidates koguseks oma parema käe nimetissõrmega "üks" jäin skeptiliselt ootama turistihinda ja valmistusin õiglase summa väljakauplemiseks.

Aga siis, nagu välk ja pauk selgest taevast, viipas too kutt miskit käega ja ma lugesin välja: "Võta. Tasuta. See ju kõigest üks sibul, ega nad mul siin arvel siis pole. Haara sibul ja mine nüüd..."

1:0 India kasuks. Tunnistasin endale, et siin riigis on tõepoolest kõik võimalik ja positiivset ehk rohkem kui esimese hooga välja kiirgab.

Mitte keegi ei vali sobivat kohta...

Seda, et jalakäijatest teeületajad astuvad autoteele kõikvõimalikest ootamatutest kohtades, te juba teate. Aga nüüd midagi uut:

Mehed põõnavad lõunauinakut seal, kus juhtub. Tundub, et nii kui uni peale tuleb, peatavad nad oma ratta või motika ja heidavad sinnasamasse horisontaali. Olgu selleks siis kõnnitee, murulapp pargis või avalik bussipeatus.

Kodutud veedavad öö kõige võimatumate kohtade peal. Ma saan aru kui nad läheksid mõnda vaiksemasse varjualusesse kohta. Aga ei. Paljud neist magavad suurte autoteede ristmikel olevatel niiöelda jalakäijate saarekestel. Või lihtsalt tiheda liiklusega tee ääres.

Peamiselt mehed ja lapsed kusevad siis, kus põis enam vastu ei pea. Vahet pole, kus see siis juhtub. Põõsast või muud varju väga ei otsida. Pea kõik Hyderabadi kõnniteed on ametlikult märgistamata mitteformaalsed WC-d. Seepärast seal jalakäijaid ei liigugi.

Ka kangemat häda aetakse esimesel vajadusel igas võimalikus loovas kohas. Seda siiski linnast väljas, külades. Ma lähemalt pigem ei kirjeldaks!

Notsud seksivad ka avalikult. Autotee ääres. Õnneks olen ainult ühe korra juhtunud silmama. Aga ise paistsid nad rahul olevat, tihe sagimine nende ümber ei paistnud sigu häirivat.

Hobused seevastu ajavad vanainimeste asja suise keset liiklusega autoteed. Tõesõna, eile nägin oma silmaga. Nuta või naera. Ma imestasin:)