Showing posts with label religioon. Show all posts
Showing posts with label religioon. Show all posts

Wednesday, October 21, 2009

Kas me sellist religiooni tahtsimegi...


Viimane projektialane reis viis meid ca 300 000 elanikuga Tirupathi linna, mis suuresti elab ja eksisteerib vaid selleks, et "teenindada" enda külje all, ligi 1000m kõrgusel, asuvat templit (Venkateshwara) külastavaid palverändureid.
Tirumala, linnake, mis mäe otsas templit ümbritseb, elab veelgi enam pühakoja nimel. Iga rakuga. Iga liigutusega. Pea 12 000 inimest teeb kõik selleks, et võtta vastu väidetavalt keskmiselt 50 000 (parimatel päevadel vähemalt 100 000, maksimaalselt väidetavalt kuni 500 000) palverändurit päevas! Muljetavaldav!
Mul jäi kusagilt meelde, et Tirumala on Meka, Jeruusalemma ja Rooma järel külastatavuselt neljas püha paik maailmas. Aga no, eks igaüks proovib parim ja suurim olla - võta siis näpust, kus tõde on...
Kogu pingutus ja pikk ootamine selle massi sees oli kõike väärt ning tõepoolest - see tempel onkuidagi erilisema atmosfääriga, kui kõik need teised kümned, mida külastanud olen. Aga siiski...
Mida enam ma Hinduismi templeid külastan, seda enam too religioon minus vastuolusid tekitab. Ühelt poolt on hindud nagu kõik teised usklikud teoorias head ja puhtad ja õndsad, kes külastavad templit selleks, et olla kahekesi oma jumalaga ning saada temalt õnnistust. Ja mulle väga meeldib see osa, põnev on tundma õppida ja mõista proovida.
Aga...
No mitte ma ei mõista, kuidas saab end vabalt ja pühendunult tunda kui tuhanded inimesed koos sinuga ootavad templisse pääsemist meeletult pikkades järjekordades metallist piirdeaedade keskel vaikselt edasi liikudes. Puurid, võred, metallist piirded, turvaväravad, läbiotsimised - kõik see tekitab minus kommertslikkuse, mitte spirituaalsuse, tunde. Seda esiteks.
Teiseks ei mõista ma miks peab, ja kuidas see sellise heaks jüngriks olemise juures üldse võimalik on, seda ootamist trügides korraldama ja süütut nägu tehes järjekorras ette nihverdama. OK, ma saan aru, et kihk jumala ette pääseda on meeletu, aga siiski. Järjekorras olen väike suli, aga mõni minut hiljem jumala ees kõige puhtam, parem, süütum, lojaalsem ja õndsam olend üldse. Kahepalgeline.
No rahvarohkes rivis seistes ma enam-vähem talun veel seda, kui olematu personaalse füüsilise ruumiga harjunud India onu mulle oma pehme õllekõhu kannikatesse surub (sest ta on minust sedapalju lühem) ja teist nägugi ei tee. Või siis kannatan ära ka selle kui taganttulijad minu paljaid labajalgu oma varbaküüntega toksivad, lootest vist mu kahe jala vahelt läbi trügida.
Aga no püha müristus, kui kohe-kohe jumala ees maad suudlevad Hindud lähevad väga siira vägivallaga tõuklema ja kaklema, siis mu mõistus enam ei võta. No kohe üldse mitte! Kui sa ikka käed käiku lased, kaaskannatajat sõimad, siis mis õnnistusest sa räägid.

Kui usk selliseid tegusid nõuab ja kahepalgeline on, siis, andke andeks, mina ei tahaks sellisesse religiooni kuuluda.

Kuid vast on minu selline mõttekäik vaid mündi üks pool ja tegelikult on see ainus vastuoluline asi Hinduismi juures. Aga see-eest väga kriipiv...
Tirupathi pildid siin:
Üks asi veel: Hindud, kes pidavat olema äärmiselt tolerantsed kõikide teiste usundite suhtes, palusid meil enne templisse sisenemist alla kirjutada deklaratsioonile, mis ütles, et olgu me mis tahes muust religioonist, me austame tolle templi jumalat, tolereerime tema ideoloogiat vms ja ei praktiseeri templis olemise ajal muid usundeid. Mõistetav mõneti, aga huvitav.

Friday, October 16, 2009

Happy Diwali!


Täna tähistame Indias Diwali püha/festivali! Kui ma õigesti aru olen saanud, siis on see üks tähtsamatest festivalidest siin maal.

Lisaks Indiale tähistatakse seda kindlasti ka Nepalis. Ja kuna heal lapsel mitu nime, siis võite Diwali kohta vabalt öelda ka Dīpāvali, Dipawali ja Deepavali. Ja oh üllatust - ka festivali saamislugusid on mitmeid erinevaid.

Eelkõige on see valguse ja küünalde, sugulaste perede külastamise, ostlemise ja kingituste tegemise, vaeste aitamise, koristamise ja puhtuse püha. Mingil heal põhjusel on väga populaarne lasta taeva poole tonnide viisi ilutulestikku ja lõhata paugukaid otse keset tänavat. Diwali tähistab hea võitu kurja üle.

Kui oled Diwali ajal hea laps, pead kingitustega meeles oma perekonda ja vaeseid tänaval, teed piinlikult puhtaks need ruumis, kus elad ja mis sulle raha sisse toovad, palvetad ja tood ande jumalatele - siis saadab sind terve järgmise aasta jooksul hea õnn, jõukus ja muu positiivne.

-------------

Muljed Diwali tähistamisest järgmisel hommikul: täie tõsidusega võin öelda, et Eesti kaitseväe paukpadrunite ja imitatsioonivahenditega sõja mängimine on poisike selle kõrval, mis siin linnas eile toimus. Alates keskpäevast kuni kella 2-3 öösel kärtsus ja mürtsus kogu maa paugukatest ja ilutulestikust. See ei olnud küll nii intensiivne ja kontsentreerunud kui meie uue aasta vastuvõtmine, ent see-eest kestis järjepidevalt enam kui 12 tundi. Ja ilma naljata.
Halva kvaliteediga video, kuid hääled peaksid edasi andma seda, mis toimus. Käisime õhtul ühe Hyderabadi kõrgemas punktis oleva maja katusel välismaalastega Diwali peol.

Marko käis ringi tropid kõrvas. Tüdrukud ei saanud suurest kartusest koju, kuna majaesine oli "mineeritud" ja välkus-paukus katkematult. Niigi saastunud õhk oli lõpuks püssirohust ja suitsust läbipaistmatu. Tänavad nägid välja sellised:
Ja kõige selle juures ei mahu mulle pähe, kuidas saab õnnistuse, headuse ja küünalde püha olla samal ajal ka selline sõjatander ja rahutu möll...

Ühe põhjenduse järgi on see ainuke püha, kus ka kõige lihtsamad töölised saavad end vabalt tunda ja tähistada. Ja just nende käekiri on siis need lõputud paugukad. Jõukamad tähistavad tsiviliseeritumalt. Võta siis näpust, kuis lood on...

Happy Diwali!

Thursday, October 15, 2009

10 vastust Hinduismi kohta

"Kohustuslik kirjandus" kõigi jaoks, kes Indiasse tööle, praktikale või reisima plaanivad minna - 10 küsimust, mida inimesed Hinduismi kohta küsivad.

Lihtne ja silmaringi avardav lugemine Hindu jumalatest, usust uuestisündi, karmast, sellest miks lehm on püha loom, Hindude taimetoitlusest, nende oma "Piiblist", punasest täpist otsaesisel ning kastisüsteemist ja puutumatusest.

Märksa põnevam on ringi käia ja India elu peensusi avastada, kui veidikenegi taustaga kursis - tunduvalt erilisemad elamused! Kuigi religiooni mõju tundub väliselt vähemalt linnades järk-järgult nõrgenevat, siis on suur osa igapäevaelust mingil määral ikka Hinduismist juhitud.

Wednesday, October 14, 2009

India pulm


Eelmisel nädalal sain täieõigusliku külalisena osa oma esimesest päris India pulmast. Ankur, kes mõned aastad tagasi Eesti AIESECi praktikal ja hiljem tööl oli, abiellus oma kihlatu Sheetaliga. Üritus toimus Sheetali kodulinnas, Indores.

Ankur ja Sheetal veel enne ametlikku paaripanemist.

Kuigi kutsutud oli ligi 700 (!) inimest, siis tipphetkel oli pidulisi vast 300 ringis. Samas neist vaid 100-120 olid südemega asja juures ja võtsid tseremooniatest osa. Ülejäänud olid kohale loivanud vaid söögimiseks ja kingituse üleandmiseks.

Samuti oli nii Ankuri kui ka Sheetali jaoks külaliste seas rohkelt inimesi, keda nad elus esimest korda nägid. Teise poole perekond on lihtsalt nii suur, et mõnda abikaasa sugulast näedki vist vaid esimest ja viimast korda oma pulmas! Ka meile tutvustati alatasa, kes on kelle venna-lelle-sõtse-tütar, nõbu, lelle-poja-poja-naine või vaarisa küdi ja kälimees, aga no pagan - piisas, kui teadsime kas järjekordne tegelane on pruudi või peigmehe isa- või emapoolne sugulane:)

PILDIMATERJAL SIIN



Kahepäevase pulma-ürituse sisse mahtus muuhulgas:

- pruudipoolse perekonna kingituste-orgia, kus, veidi liialdades, iga pruudi lähisugulane, tegi pruudile, pruudi teistele sugulastele, peigmehele ja tolle lähisugulastele hunniku kingitusi. Ikka selleks, et kõik õnnistatud oleksid, tänatud saaksid ja uue perekonna omad pruudi eest head hoolt kannaksid. Naised laulsid. Mehed istusid niisama. Naised tegid kõikvõimalikke käte- ja näomaalingute rituaale ja "mängisid" religioosselt toiduga.

- tantsuõhtu, kus alustuseks esitasid pea kõik sugulased mingi tantsunumbri. Jalga keerutasid nii lapsed kui vanaemad, mehed kui naised, paksud kui pikad, peenikestest ja noortest rääkimata. No ja mis te arvate, et eksootika nägemine jäeti kasutamata: otse loomulikult meelitati lavale ka Läänemere äärse laulurahva esindajad. Esitasime siis oma amatöörgrupiga koreograafilise popurrii jenkast, "Me lähme rukkist lõikama" ja igihaljast armastuslaulust "Eit tule koju" (päris nimega "Taat ära maga") laulust. Rahvas oli vaat et hullumas!

Sheetal tantsuhoos.

- rongkäik tantsuga linnatänaval, kus Ankur, peigmehena, istus valge hobuse seljas, mehed puhusid pasunat ja lõid trummi ning meie lõime käed taeva poole tantsu või jalutasime niisama. Sellest ligi pooletunnisest sündmusest võttis osa vaid peigmehe-poolne sugusvõsa ja sõbrad. Kui hobusega pulmapaika tagasi jõudsime, tervitas meid pruudipoolne külaliste armee ja siis alles hakkas juhtuma...


- pruudi ja peigmehe "kohtumine", kus mingil imelikul põhjusel ei tohtinud lasta Sheetalil Ankurile lillepärga pähe panna. Selleks kasutati siis ära pikad valged poisid, kes Ankuri kõrgele taeva poole üles tõstsid, et pruudi ülesanne keerulisemaks teha. Möllu kogu selle aktsiooni ümber oli kamaluga rohkem kui uue ONOFF poe avamisel...

- kingituste üleandmine ja pildistamine, mis mu meelest pruutpaari jaoks füüsiliselt raske oli. 2-3 tundi seista, õnnitlusi vastu võtta, kaamera kuumava prožektori ees seista ning sadu fotoaparaadi välke silmadega vastu võtta - meie presidendipaarid teavad 24. veebruari sündmustest, millest juttu

- päris õige paaripanemise tseremoonia, kus sai näha ja kuulda laulu, palveid, erinevaid õnnistamisi, tule süütamist, käte-jalgade-näo maalimist, pruutpaari vanematepoolseid teelesaatmisi, veel kingituste tegemist, pruutipaari käte ühte sidumist ja palju muud iseloomulikku ja ääretult põnevat. Külalised loopisid rahvamassi keskel istuvaid Ankurit ja Sheetalit lilleõitega. Pulma kulminatsiooniks jalutas paarike 7 ringi ümber eelnevalt süüdatud ja õnnistatud lõkketule ja sellega oligi uus abielu sündinud! Hõissa!





Kogu pulmapidu lõppes sellega, et Sheetali perekond saatis oma kalli tütre päris lõplikult uue perekonna ja kodu poole teele. Naised nutsid. Mehed olid lihtsalt tõsised. Kõik kallistasid ja laususid viimaseid sõnu. Sõna otseses mõttes lõppes muidu rõõmus üritus nukrates toonides: nüüdsest oli Sheetal justkui uue perekonna liige, kolides välja oma vanematekodust ja alustades elu uues linnas, keskkonnas, ilma pere, sõprade ja senise tööta. Isegi keel, mida tema uues kodulinnas räägitakse, on teine. Oma vanemaid ja lähisugulasi näeb ta nüüdsest haruharva, tähtsamate festivalide ja ürituste vältel vaid. Ega India pole tilluke Eesti, kus 3 tunniga ühest otsast teise sõidab...

Ja mu meelest oligi see suurim erinevus India ja Eesti pulma vahel. Kui meie kultuuris tähistavad pulmad eelkõige kahe noore inimese lõplikku ühte-heitmist, siis Indias on rõhk pigem sellel, et üks mees ja üks naine, kes justkui juhuslikult astuvad abiellu, lahkuvad oma vanematekodust, kus nad kogu senise elu veetnud on.

Seetõttu on kogu pulmatseremoonia vältel lisaks pruutpaarile tähelepanu keskpunktis ka kummagi poole vanemad ja teised lähisugulased. Ning veel: kui meie olema harjunud, et pruut ja peigmees on pulmapeo ja -tseremoonia ajal pidevalt justkui üks nimetaja, siis siin on tihti tähesäras vaid üks pool, samas kui teine vaatab eemal, kuidas tulevase abikaasaga rituaalide raames toimetatakse.

NB! et kõik ikka päris oleks, kandsin pulma ametlikuma osa jooksul üht lihtsat India traditsioonilist rõivast nimega kurta, kuldne sall lisaks kaelas ning sädelevad sussid jalas. Lisaks aitas kuumas ilmas piinade tekitamisele kaasa turbanilaadseks peakatteks seotud 6-meetrine riie, mis pidavat olema kohalike sõjameeste peakate vanast ajast.
Ja veel üks tähelepanek, mis mulle silma hakkas. Ega keegi väga ei teadnud, mis ja millal toimub. Ajakava justkui oli, aga 3 erineva inimese käest küsides, sai umbes 4 eri vastust ning lõpuks alagas ikka iga tseremoonia siis, kui mõni jumalatest heaks arvas. Veelgi enam, kui uurisime Ankuri ja teiste käest, et mis järgmiseks tulemas on ja mis rituaal, mida täpselt tähistab, siis tihtipeale ei teadnud lähemad asjaosalised ise ka vastust. Asjade kulgu juhtivad usu-isad pidavat teadma...

Ja tundub, et nii ongi. Väga värvikirev, autentne ja omanäoline India pulmapidu, eriti selle religioossed ja ajaloolised traditsioonid, kipuvad üha enam jääma vaid vanema generatsiooni pärusmaaks. Noored abiellujad on järjest läänelikumad, liberaalsemad ja ajavad läbi lihtsamalt. Sedasi jäi vähemalt mulle mulje.

Aga super elamus igal juhul! Must-see...

Tuesday, September 29, 2009

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

Tegin postituse Navratri 10-päevasest festivalist, mida me siin Indias just tähistasime. Kuna kirjutasin seda mitme päeva vältel, siis leiad jutu hoopis siit.

Rohkelt video- ja veidi pildimaterjali. Head nautimist!

Thursday, September 24, 2009

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

19.-28. septembril oli Indias Navratri festivali aeg. Sanskriti keeles tähendab navratri "üheksa ööd". 9 öö ja 10 päeva jooksul kummardatakse üheksat erinevat naissoost jumalust ja peetakse erinevaid tantsulisi üritusi. Navratri, mille kirjeldamiseks on kasutusel muide mitu-mitu teist nime*, tähistab rõõmu ja headuse võitu halva ja kurja üle.

Navratri saamislugusid on taaskord mitmeid erinevaid. Kõige lihtsam selgitus, miks me seda festivali siin tähistame, on see, et Ramayanas kuningas Rama võitis/hukkas kuningas Ravani (vt blogipostitust Ramayana eeposest).

* religioossete festivalide, jumalate, rituaalide vms nimetamiseks on Indias kasutusel alati mitu erinevat nime, olenevalt siis kas lõunas või põhjas, ühes või teises piirkonnas, selle või tolle hinduismi haru juures - segadusttekitav ja keeruline!

Aitab teooriast. Läheme praktiliseks!

-----
Alustuseks osalesime Dandiya Night nimelisel massi-tanstuüritusel. Mõnituhat inimest tulevad kokku, igaühel käes bambusest kepikesed ja hakkavad elava katkematu muusika saatel tantsima.


On ka mõned tantsud ilma kepikesteta. Keerutasime siis ka tunnike või nii jalga, nii oma kohalike sõprade kui suvaliste meid tantsule palunud India tüüpidega. Higi voolas ojadena, suu ja silmad olid naerul, samas pilk asjalik, et ikka õigeid liigutusi teeks.

Minu jaoks väga võimas, värvikas, põnev ja kaasahaarav elamus! Just sedasi mulle meeldibki kohalikku kultuuri ja tavasid tundma õppida - ise osaline olles. Lihtsad tantsuliigutused sain kiiresti selgeks, edasi oli vaja vaid profimaks areneda:) nautisin kogu õhtut täiel rinnal. Senimaani kindlasti kõige meeldejäävam elamus Indias!


Lisaks veel kaks lühikest videot, kus vilksamisi näha ka valges särgis Markot tantsu vihtumas - laulurahva esindaja ikkagi...



------
Päev hiljem avastasime oma "kvartalis" lihtsate Hyderabadi inimeste Navratri festivali tähistamise. Igal festivalipäeva õhtul oli seal midagi toimumas.

Saime sõpradeks kohalike lastega ja ürituse eestvedajatega. Meid koheldi kui kuulsaid külalisi (kohad esireas, tasuta toit eelisjärjekorras, rituaalide tegemine enne kohalikke jne), mis vähemalt minu meelest tekitas ebavõrdse olukorra - oli see ju ikkagi nende, mitte meie, üritus. Aga selline juba kord on India inimeste külalislahkus, las siis poputavad meid.

Mõned pildid siin...


...ja rituaalid, millest ise osa võtsime, videona:



Teel koju sattusime puhtjuhustlikult veel teisegi Navratri tähistamise peale. Jäime vaatama. Koheselt tormasid ligi kohalikud poisid-tüdrukud, sidusid meile sätendava salli pähe, punase õnnetoova paela randmele ning torkasid punase kolmanda silma otsaette. Ja vupsti olimegi loomulik osa pidustustest.

Enne kui ma vaikne Eesti poiss arugi jõudsin saada, oli suur India onu mind tantsivate pisikeste poiste keskele tirinud. Loomulikult oli hiiglasekasvu valge kutt kõigile suureks vaatamisväärsuseks ja nii meelitaski minu tantsimine ligi rohkem lapsi ja noorukeid.

Pilt minu ümber oli selline:


Mõned pildid rohelises särgis tantsivast Markost on ülal toodud fotoalbumis.

-----
Mis siis veel. Osalesime ka jumalanna Durga puja`l. Kuna taaskord on ühel ja samal üritusel erinevates piirdkondades ja eri usuharudel eri tähendus, siis kirjeldan seda, millest meie ise vahetult osa võtsime.

Puja on tänulikkuse tseremoonia, mille käigus pakutakse kummardatavale peamiselt toitu ja jooki.

Alustuseks saab igaüks peotäie lilleõisi, misjärel tseremoonia juht loeb ette palve. Kui iga puja`l osaleja on palve käigus oma parimad soovid ja tunded lilleõitele kaasa andnud, kogutakse need kokku ja visatakse jumalanna Durga kujule.

Ja sedasi kolm ringi: õied kätte, palve, õied ära ja jumalannale.


Kui see tehtud on aeg jumalannalt õnnistuse saamiseks. Kulbitäis püha vett paremasse pihku, mida võid nii juua kui endale pähe visata. Samuti saab igaüks õnnistavat puuvilja - maitseb hästi.

Erineva piirkonna hindud paastuvad puja (või siis kogu Navratri festivali) ajal erinevalt. Seetõttu on pärast puja`t kavas suur tasuta ühissöömine.

------
Navratri festivali 10. päeva kutsutakse Dussehra`ks. Õhtul kogunevad inimesed festivalipaikadesse, kus pärast lühikest etendust süüdatakse põlema halva kuninga Ravani kuju, tähistamaks hea kuninga Rama võitu teha üle.

Ootasin juttude põhjal midagi erilist, ennenägematut, värvilist, elavaloomulist ja uhket õhtust massietendust. Sain osaliseks aga sellisele ilutulestikule, mida minu silm seni näinud polnud. Kohe kindlasti mitte.

Esiteks. Rakette lasti taevasse põhimõtteliselt publiku keskelt, nii 10-20m kauguselt rahvamassist. Mingist turvatsoonist selle riigi püromaanid kuulnud küll pole.

Teiseks. Gravitatsioon on Indias vist tugevam kui meil Eestis. Mõni värvirakett lendas vaevu 10-20m kõrgusele. Samamoodi (ja ilmselt eelmise tõttu) langes kogu sodi pealtvaatajate sekka.

Kolmandaks. Kui esialgu sadas pähe lihtsalt õhku lastud pürotehniliste mängukannide pappümbriseid, siis lõpus saime sõna otseses mõttes hõõguvate sütega vastu nägemist. Ilma liialdamata.

Neljandaks. Koju jõudes lasin näpud läbi juuste - oma üllatuseks leidsid mu pisikesed sõrmed sealt paraja koguse musta tuhka. Ikka tollest pähesadanud ilutulestikust. Taas ilma sõnagi liialdamata.


Nagu video ülal näitab - nagu sõda oleks lahti läinud. Välku, pauku ja kärtsu otse rahvamassi keskel. Ausõna, esimest korda elus kartsin ilutulestikku. Tulime enne lõppu ära. Vähemalt võitus headus kurjuse. Juhhei!!!

-----
Ehk andis see minu kogetud (ja läbielatud) hetkedest kokkupandud puzzle mingit aimu, mismoodi hindud oma religioosseid pühasid tähistavad. Need tunduvad siin olulised olema ja mulle see meeldib. Saab raskestihoomatavat Indiat paremini tundma. Tean, et oktoobri jooksul on mõned sellised võimalused veel, eks siis kajastan.

Hindi kultuuri avastamas

Kui vahetult enne Indiasse tulekut lugesin läbi Sarah Macdonaldi raamatu "Püha lehm! Seiklus India moodi" (vt ka siit), mis jutustab austraalia ajakirjaniku paariaastasest elust ja eri usundite vaimse maailma avastamisest Indias, siis hetkel on mul käsil "The White Tiger" (eesti keeles Valge Tiiger) Aravind Adiga sulest, rääkides loo vaesest külast pärit poisist, kes sirgudes saab parema elu peale, autojuhiks, ent mõrvab oma tööandja.

Mõlemad raamatud aitavad läbi värvikate ja kohati irooniliste juttude luua paremat arusaama India (inimeste) igapäevaelust: mured, rõõmud, emotsioonid, kirjutamata reeglid, ajalugu, kombed, eetika, korruptsioon, kihistunud ühiskond, religioon, vaimsus, traditsioonid ja palju-palju muud. Soovitan julgelt!

Lonely Planeti soovitatud 10 raamatut Indiast ja India autoritelt on nimekirjas ootamas...

AGA MITTE SELLEST EI TAHTNUD MA SEEKORD KIRJUTADA:)

Nimelt käisime kambakesi teatris Maya Ravan nimelist etendust vaatamas. See on omamoodi tõlgendus Hindi/India eeposest Ramayana. Väidetavalt pärineb Ramayana tekst 4. sajandist enne Kristust. Muide, Indoneesia, Filipiinid, Birma ja Laos on oma rahvuseeposed mingil määral Ramayanast tuletanud.


Etendus ise super! Värvid. Tants. Koreograafia. Muusika rütmikas ja kaasakiskuv. Säravad ja värvikad kostüümid. Oli tantsu-muusikal, tektsi vähe. Emotsioon. Graatsia. Ainult naisnäitlejad.


Emotsioon oli vägev! Mõtle, nagu näitaks hindule Kalevipoega:) oli super-rahul, et sain sellisel moel nende kultuuri ja ajalugu avastada. Enne etendust sain kohaliku sõbra käest kuulda Ramayana kiirversiooni, kinnistasin seda teistele valgetele inimestele edasi rääkides (ekspert juba!) - etendust vaadates suutsin järje peal olla ja olin rahul!

Kogu see värk hakkas mulle huvi pakkuma. Otsustasin, et lisaks raamatutest kohaliku elu avastamisele asun usinalt religiooni, festivale ja muud sellist uurima. Otsin internetist ja muudkui loen.

Nii ma olengi siis täiendanud oma teadmisi Ramayana eeposest. Lisaks harinud ennast erinevate festivalide koha pealt (kuna üks olulisemaid hetkel käimas, siis alustasin sellest). Navratri festival, mida sel nädalal tähistame siin, on seotud Ramayana eeposega, seetõttu sellest ka järgmine blogipostitus.

Ja teadmiseks: Ramayana on lugu sellest, kuidas hea (kuningas Rama) võidab kurja (kuningas Ravan) ja päästab süütukesed (Ravani juures vangis olnud Rama naine Sita). Jäta meelde, läheb järgmise blogiposti juures tarvis:)