Lahtisi allikaid otsimas - tagasi!

Ja olengi tagasi Eestimaal! Harjun sügise, külma, mütsi-salli-kinnaste, tühjuse, vaikuse ja halli tänava- ning inimpildiga. Aga ka puhtuse, põhjamaise karguse ja selguse, täpsuse, eesti keele ja meelega. Ja tunnen ennast imelikult, kui ETV ilmateadvustaja ütleb, et ilmad on soojad, 5 kraadi, ja paraku ei ole veel külma ja lund oodata - poleks varem arvanudki, et ma sellist juttu veidraks pean...

Paarikuuline eemalolek on iseenesest lühike aeg, et mingeid suuremaid muutusi või erinevusi tajuda, ent siiski. Kuigi ka India müüjad/teenindajad ei olnud teab mis briljantsed kuldsuud ja abivalmis naeratajad, tunnen sisimas, kuidas Eesti klienditeenindaja on morn, emotsioonitu, väsinud ja tüdinud. Muidugi mitte kõik, nii must-valge olukord ka pole, kuid ikkagi - fakt, et midagi jääb vajaka, tungib minusse iseenesest vaikselt sisse.

Naljakas on see, et just verbaalselt kõneledes tunnen puudust eestikeelsetest juttu värvikamalt ilmestavatest sõnadest. Lisaks kasutan palju parasiitsõnu, mida ma viimasel ajal enda puhul täheldanud ei olnud (kuigi mine sa tea...).

Mul on heameel kodus olla, ent samas oli ka kurb Indiast lahkuda ning, nagu juba mainisin, tahan kõige kiuste tagasi minna, et seda värvikirevat maad veel avastada. Ma ei tunne puudust millestki konkreetsest, vaid Indiast koos selle veidruste, mastaapide, detailide ja värvidega tervikuna.

Ma tahaks loota, et mu blogi jälgimine pakkus igaühele midagigi. Mis iganes see siis ka poleks. Hea, kui suutsin jagada üksikuid hetki ja tekkinud mõtteid sealsest elust ja inimeste olemisest. Justnimelt üksikuid hetki ja mõtteid, sest ka kõige parema tahtmise juures on võimatu kirja ja pilti panna kõiki neid hetki, mis mu teele Indias iga päev jäid.

Need ligi 50 postitust on vaid killuke kõikidest neist silmapilkudest, olukordadest, tunnetest, inimestest, värvidest, maitsetest, lõhnadest, helidest, frustratsioonidest, piiritutest rõõmuhetkedest, vabadusest, näoilmetest, kehakeelest, vaadetest ja kogemustest, mille keskel ma elasin. Kahtlemata oli see põnev aeg! Iga inimene ja hetk õpetas tegelikult midagi, mille eest ma loodetavasti õige pea tänulik olen. Näis.

Sama on fotodega. Ma usun, et olen tabanud mõned päris head hetke-kaadrid. Kuid, oioioi, kui palju jäi lihtsalt jäädvustamata. Indias võiks vabalt eladagi Jaapani turisti kombel läbi foto-objektiivi, kuna ümberringi käib katkematu põnevusfilm...

Kui ma enne Indiasse minekut nimetasin blogi päises oleva foto juures selle riigi "kõikide võimaluste ja võimatuste maaks", siis nüüd ma ütleksin, et India on ikkagi kõikide võimaluste maa. Lihtsalt, üks võimatus on üks võimalustest.

Kui aeg-ajalt tuleb mõni teemakohane mõte, siis panen selle siia kirja. Üldiselt aga jääb ajaveeb talveunne ning ärkab aktiivsemalt siis kui mõni järgmine (kasvõi lühike) kauge maa seiklus teoks saab. Kui kauge on kauge, seda ei tea...

Ja nagu kirjanduse õpetaja Helmi Kelle targa raamatu kaudu selgeks tegi: lahtisi allikaid on hea üle maailma otsida küll, kuid tihtipeale leiad sa nad just kodust!

Nautige ja käituge korralikult.

Aitäh!

Viimased päevad Indias: Kalurite Cochin & vastakas Mumbai

Veel enne kui võtsin ette 27-tunnise rongisõidu Keralast Mumbaisse, veetsin päevakese mereäärses linnakeses nimega Cochin, arhitektuuriliselt tugevate Hollandi, Portugali, Prantsuse ja Briti mõjudega - jalutasin, käisin tabla ja sitari (India traditsioonilised pillid) kontserdil, vaatasin kalureid erinevaid meetodeid kasutades kala püüdmas ja õppisin rikshaga sõitma! Pildimaterjali siin:

27-tundi rongis oli muidugi omaette kogemus koos palavuse ja lõputu higistamise, kerjuste, pirukate ja tšai, prügiloopimise, ilusate vaadete, uute "sõprade" ja pikaksveninud peatustega.

Mumbai lõi mind kohe tõdemusega, et olen pärast 3 nädalat tagasi suurlinnas. Kõigele lisaks, nägin esimest korda Indias viibimise aja jooksul keset linna silla all kile varjus elamise näiteid (päris agulisse ei sattnud, aga nii ekstreemset vaesust enne polnud kohanud) ning kohtasin filmidest ja ettekujutustest tuttavaid stereotüüpseid lapskerjuseid, kelle nägu ja nahk olid sarnaselt riietega (mis kunagi olid olnud ilmselt värvilised...) muutunud ühtlaselt tuhmiks hallikas-pruuniks. Kahju, väga-väga ilusad lapsed olid. Mulle küll hirmsasti meeldib India inimesi pildistada ja oleksin neid õnnetuid kenasid väikseid inimesi tahtnud jäädvustada, aga esimest korda tundsin, et see poleks terakestki eetiline...

Esimesel õhtul ma vaat et kartsin ja vihkasin Mumbaid - kisa, kära, ekstreemne mustus, hull liiklus, võimatu leida vaba hotellituba (jah, mul polnud broneeringut ja nii andsin pärast mõningast otsimist alla ja ööbisin oma uue, umbes 40-aastase India sõbra, Josephi, pool-poissmeeste korteris, kellega rongisõidu ajal tutvusin - kaaslasteks 5 Josephi sõpra, kellega ta reede õhtu tähistamiseks Viru Valget puhta veega lahendas...), kannatamatult aeglane ja ülerahvastatud liiklus, rullnoka ülbusega taksojuhid...

Järgmisel hommikul, minu viimasel päeval Indias, käisin Mumbai ajaloolises kesklinnas (vähemalt minu meelest - selline turistikas paik) ja see mulle meeldis. Hoopis teistmoodi India. Isegi suhteliselt puhas, eemal paistmas pilvelõhkujad, India mõistes viisakas valgusfooridest kinnipidav liiklus, euroopalike mõjutustega suursugused arhitektuurilised näited. Kõige tipuks vapustav päikeseloojang, mille ajaks oli vaat et pool Mumbai elanikkonda mind saatma tulnud.

Ja nii ma siis istusin merelahe kaldal, vaatasin koos tuhandete kohalikega, kuidas mu viimane päev Indias silmapiiri taha vajub. Natuke kurb oli minna. Tundsin, et kõige kiuste tahan Indiasse tagasi! Selleks, et püüda mõista India inimesi paremini, mitte pahandada nende peale nii palju. Selleks, et nautida muretut India elu enam. Ja ikka selleks, et avastada uusi hetki ja paiku sellest riigis.

Tundsin, et tahan vabandada kõikide kohalike ees, kes 2.5 kuu jooksul teenimatult või teenitult mu pahameele osaliseks olid saanud. Tagantjärele tarkus: oleksin tahtnud enam aktsepteerida ja mõista. Ühtäkki meeldisin mulle nad kõik. Mulle meeldis, kui nad mind pildistasid, nime ja päritolu küsisid. Või siis niisama vahtisid. Mulle meeldisid isegi rikshajuhid ja kerjuslapsed, kes erineva suhtumise ja meelsusega minu ja raha vahele võrdusmärgi tõmbasid...

10 vastust Hinduismi kohta

"Kohustuslik kirjandus" kõigi jaoks, kes Indiasse tööle, praktikale või reisima plaanivad minna - 10 küsimust, mida inimesed Hinduismi kohta küsivad.

Lihtne ja silmaringi avardav lugemine Hindu jumalatest, usust uuestisündi, karmast, sellest miks lehm on püha loom, Hindude taimetoitlusest, nende oma "Piiblist", punasest täpist otsaesisel ning kastisüsteemist ja puutumatusest.

Märksa põnevam on ringi käia ja India elu peensusi avastada, kui veidikenegi taustaga kursis - tunduvalt erilisemad elamused! Kuigi religiooni mõju tundub väliselt vähemalt linnades järk-järgult nõrgenevat, siis on suur osa igapäevaelust mingil määral ikka Hinduismist juhitud.

Hindi kultuuri avastamas

Kui vahetult enne Indiasse tulekut lugesin läbi Sarah Macdonaldi raamatu "Püha lehm! Seiklus India moodi" (vt ka siit), mis jutustab austraalia ajakirjaniku paariaastasest elust ja eri usundite vaimse maailma avastamisest Indias, siis hetkel on mul käsil "The White Tiger" (eesti keeles Valge Tiiger) Aravind Adiga sulest, rääkides loo vaesest külast pärit poisist, kes sirgudes saab parema elu peale, autojuhiks, ent mõrvab oma tööandja.

Mõlemad raamatud aitavad läbi värvikate ja kohati irooniliste juttude luua paremat arusaama India (inimeste) igapäevaelust: mured, rõõmud, emotsioonid, kirjutamata reeglid, ajalugu, kombed, eetika, korruptsioon, kihistunud ühiskond, religioon, vaimsus, traditsioonid ja palju-palju muud. Soovitan julgelt!

Lonely Planeti soovitatud 10 raamatut Indiast ja India autoritelt on nimekirjas ootamas...

AGA MITTE SELLEST EI TAHTNUD MA SEEKORD KIRJUTADA:)

Nimelt käisime kambakesi teatris Maya Ravan nimelist etendust vaatamas. See on omamoodi tõlgendus Hindi/India eeposest Ramayana. Väidetavalt pärineb Ramayana tekst 4. sajandist enne Kristust. Muide, Indoneesia, Filipiinid, Birma ja Laos on oma rahvuseeposed mingil määral Ramayanast tuletanud.

Etendus ise super! Värvid. Tants. Koreograafia. Muusika rütmikas ja kaasakiskuv. Säravad ja värvikad kostüümid. Oli tantsu-muusikal, tektsi vähe. Emotsioon. Graatsia. Ainult naisnäitlejad.

Emotsioon oli vägev! Mõtle, nagu näitaks hindule Kalevipoega:) oli super-rahul, et sain sellisel moel nende kultuuri ja ajalugu avastada. Enne etendust sain kohaliku sõbra käest kuulda Ramayana kiirversiooni, kinnistasin seda teistele valgetele inimestele edasi rääkides (ekspert juba!) - etendust vaadates suutsin järje peal olla ja olin rahul!

Kogu see värk hakkas mulle huvi pakkuma. Otsustasin, et lisaks raamatutest kohaliku elu avastamisele asun usinalt religiooni, festivale ja muud sellist uurima. Otsin internetist ja muudkui loen.

Nii ma olengi siis täiendanud oma teadmisi Ramayana eeposest. Lisaks harinud ennast erinevate festivalide koha pealt (kuna üks olulisemaid hetkel käimas, siis alustasin sellest). Navratri festival, mida sel nädalal tähistame siin, on seotud Ramayana eeposega, seetõttu sellest ka järgmine blogipostitus.

Ja teadmiseks: Ramayana on lugu sellest, kuidas hea (kuningas Rama) võidab kurja (kuningas Ravan) ja päästab süütukesed (Ravani juures vangis olnud Rama naine Sita). Jäta meelde, läheb järgmise blogiposti juures tarvis:)

India arvudes

India – kõikide võimaluste ja võimatuste maa, nagu ma ikka arvan ja armastan öelda.

See on suurima rahvaarvuga demokraatlik riik maailmas – 1,2 miljardit inimest. Seda on ligi 900 Eesti riigi täit rahvast, 4 000 lauluväljakut läheks vaja nende mahutamiseks.

Riigis on 26 linna, kus rohkem elanikke kui terves Eestis kokku (suurimad neist Mumbai 14 ja Delhi 12,3 miljoniga), ometigi moodustavad nende 26 linna ligi 90 miljonit elanikku kõigest 7,5% kogu riigi elanikkonnast.

Riigikeeled on hindi ja inglise, lisaks veel 22 ametlikult tunnustatud keelt – kokku pea 1 700 räägitavat dialekti.

80% indialastest on hindud, 13,4% moslemid. Kristlasi on 2,3%, sikhe 1,9% ja budiste 0,8%.

Indias on ligi 130 000 US dollari miljonäri. Paras posu rikkureid! Kujuta ette: Tartus ja selle eeslinnades elaksid vaid dollari-miljonärid. Samas keskmine palk on Indias 89 USD kuus. Selle eest saaks Eestis näiteks paari jooksutosse.

Nende laste meelest on sellest riigis kõik võimalik. Loodan, et nende jaoks ka nii läheb.

Allpool vaesuspiiri (1,25 USD päevas) elab tervelt 42% inimestest – see on 1/3 kõigist maailma vaesetest. India valitususe enda arvutusmudeli ja seatud vaesuspiiri järgi elab vaesuses „kõigest” 27,5% elanikkonnast, 330 miljonit inimest.

Vaadatest seda meeletu massiga löövat liiklust tundub imelik, et vaid 2,5% indialastest omab autot. 34% ei oma ei raadiot, telekat, ratast, autot, mopeedi, pangakontot ega telefoni.

Kirjaoskajaid on siin 65% (53% naised, 75% mehed). Vaid 15% lastest jõuab välja keskkooli õpinguteni. 57% kolledžite õppejõududest ei oma ei magistri- ega doktorikraadi – mine või ise ülikooli professoriks!

Igal aastal sureb 900 000 inimest saastunud joogivee või õhusaaste tagajärjel. Keskmine eluiga nii meestel kui naistel 64-65 eluaasta kanti. Puuduliku toidu tõttu peamisel sureb iga minut 4 alla 5 aastast last, iga päev sureb 1000 last kõhuhaiguste tõttu.

Iga päev valmib 2-3 India filmi.

Siin võimaluste ja võimatuste riigis elab pea 100 miljonit homoseksuaalset inimest.