Üks asi viis teiseni. Hakkas vist meeldima.
Igatahes mäletan üht autosõitu isaga Tallinnast Pärnusse (mu mäletamist mööda vedasime vanamööbli kauplusest ostetud 150 kroonis oranzi diivanid mu uude kodusse 125km eemal). Arutasime, kas vastne tudeng Marko peaks liituma AIESECiga. Isa arvas, et ikka võiks ju. "Võimalus AIESECi kaudu välismaal töötada on ju kasulik ja arendav...", võis olla tema põhjendus.
Ja nii saigi. Sai minust aktiivne, noor ja naiivne AIESECi liige Pärnus, kes oli liitunud selle maailma vägevaima üliõpilasorganisatsiooniga peamiselt rahvusvahelisuse ja välispraktikale mineku pärast.
Mitu head aastat AIESECis tõid endaga kaasa....
to be continued (NB! kes kommentaarides oma versiooni järgmise vaatuse/postituse esimestest lausetest kirja paneb, saab India nänni loosimütsikesse ühe lisasedeli. Kasuta selle posituse viimast .... lõppevat lauset ja fantaseeri)
Muide. Mu isa hiljem enam AIESECist, eelkõige minu tegemistest seal, väga positiivselt meelestatud ei olnud. Omal põhjendatud moel. Arusaadav.
No comments:
Post a Comment