Pildimaterjali vol2

Hetki ja inimesi elust Hyderabadis ja selle ümber ka siin.

Park Life

Täna käisin jalutamas. 15km või nii. Päris väsinud olin lõpuks. Ja CO2 täis. Käisin parkides. Lihtsalt viimased 3km olid autoteel ääres.Tegin ühele järvele tiiru peale. Aga mulle meeldis päev: eemal kärast ja liiklusest. Rahulik. Kohati võiks öelda isegi, et romantiline.

Esimene park. Äsja valminud. Ilus, aga autotee ääres. Rääkisin India poisiga. Tal ei olnud paremat kätt. Mul polnud julgust küsida, kuidas saab küll Indias justnimelt ilma parema käeta elada. Tark ja lahe kutt oli.

Seejärel järveäärne jalutusala. Issand. Täis kallistavaid ja miilustavaid paarikese. Nagu peidupaik armunutele. Paarikesi leiabki vaid parkides. Mujal üldse mitte. Tõepoolest. Ehk tulen ja peidan ka end siia järve äärde kord ära. Jooksma. Mujal ei julge!

Siis teine park. Suur. Hea oleks piknikule tulla. Heakorratöid tegevad naised tahavad minuga pilti teha. Või siis, et mina neist vaid teeksin. Ei saanud hindi keelest aru. Aga pagan. Fotoka aku sai tühjaks just siis...

Kolmandasse parki sõitsin rikshaga. Nägin lehma lonkimas. Ühe koha peal ootasime parempööret. Kaua. Piisavalt kaua selleks, et kolm kerjavat naist mind ahistada saaksid. Tirisid särgist. Kahelt poolt. Mitu korda, kurivaim. Miski ei aidanud. Ainult parempööre lõpuks!

Kolmas park oli nagu dzungel. Või siis kohati palmipuude paradiis. Isver-susver. Mõned armunud on ikka tõesti ühte sulanud - võtke tuba või miskit! Endiselt on üksik valge mees kõigi tähelepanus. Väsitav. Lähen ära koju.

Suure India linna liiklus

Rahutu ent sõbralik, kaootiline ent sujuv, ohtlik ent ilma tõsisemate õnnetusteta, äkiline ent aeglane – selline on liiklus suurematel autoteedel. Üksikud jalgrattad, kahe või kolme reisijaga motikad, uhkelt kaunistatud kollased rikshad, lääne ja aasia sõiduautod, ülerahvastatud suured bussid ning harvad veokid moodustavad meeletu vasakpoolse liiklustormi, mis kestab 7-8 hommikul kuni umbes kümneni õhtul, pärast seda veidi rahulikumalt.

Paratamatult on liiklus üks esimesi asju, mis silma ja kõrva jääb. Huvilistele paar minutit nautimiseks. (halb kvaliteet - ei suutnud sobivat formaati leida ja läbi mitme playeri laskmine tegi oma töö)

Omamoodi ettevõtmine on teeületamine.

Asi näeb välja järgmine: võtad julguse kokku (või siis oled kogu ihu ja hingega nii ükskõike kui see vähegi võimalik on), ootad mõnikümmend sekundit vabamat kohta, teed kaks sammu, seisatad, rikshad ja autod vuhisevad nüüd mööda nii eest kui selja tagant, teed veel paar sammu sinna tänna ja edasi, pead sekundi murdosa pausi, siis veel viimased kiiremad sammud ja kui õnneks läheb, siis oledki kohal. Poolel teel. Kahe sõidurea vahel. Siis sama rituaal pead teisele poole kallutades.

Kaks videot vaatamiseks. Meie igapäevaelu. Istuge, hoidke toolist kõvasti kinni ja nautige!

Pildimaterjali

Esimesed värvilised hetked Hyderabadi inimeste igapäevaelust leiad ka siit

Esimesed päevad Hyderabadis

Esimene päev Hyderabadis – ilma eriliste emotsioonide ja värvita. Oli mõni väga lahe seik, kuid üldiselt olen nagu vati sees. Kõik on uus ja põnev, kuid samas valdab tuimus ja rahulik meel. Tunne nagu oleksin kahenädalasel reisil, aga see vist ongi nii, et pikem Indias viibimine jõuab paremini kohale hiljem.

Loomulikult ei olnud saabudes mind eelnevalt kokkulepitud ajal ja kohas ükski AIESECi liige ootamas. Ootuspärane. Paar sms-i ja lubatud 10 asemel kõigest 20 minutit hiljem istusin juba mustapäise Hyderabadi ülekoormatud tänavate kroonimata motikakuninga Rohit`i (sama projekti AIESECi poolne asjapulk) suksu seljas – 20.6kg kaaluv seljakott seljas, käed kramplikult istumise all pidemes kinni ning ainuke meie ekipaazi kiiver minu jalge vahel istuva Rohit`i peas. No tore küll.

Alanud etteteadmata koreograafiaga tants nimega Trall ja Tagaajamine, orkestrit juhatamas jumala ise, India ühe suurima linna tänavatel tõi mu näole elamise tundest ja sisemisest kõdist tuleneva naeratuse, ent samas mõtlesin, et kui koti raskus mind kiirendusel ja mõne löökaugu mõjul kuumale ning räpasele asfaltile viskab, siis on sealsamas ka lõpp. (aplaus, kes selle lause lõpuni jaksasid lugeda)

Iga viimane kui meeter kasutatakse siin jalgrataste, motikate, rikshade, autode, suurte busside ja veokite poolt täielikult ära. Liiga väikest pilu pole olemas. Lihtsalt ei ole! Müstika. Pea 16 tundi jutti. Väsimatud.

2006 suvel Nigeeria linnades seiklemine oli mind üldiselt liiklusega pädevalt karastanud, kuid ise selle sees olles sain tunda seda õiget tõmmet.

Teine eredam, mitte nii meeldiv, kuid siiski kohalikku kultuuri tutvustav, kogemus on siinsed mehed, kes meie tiimi tüdrukuid tänaval ila tilkudes vahivad. Kõrgemates kastides noorsandid ja härrasmehed teevad seda salaja, veidi varjatult ja ehmatavad ning häbenevad kui minu pool-etteheitev pilk neid sel tegevusel tabab. Samas on ka neid, kes lehvitavad või hoopis rõvedalt naeravad ja miskit hüüavad.

Alamates kastides mehed seevastu passivad sõna otseses mõttes karjakaupa. Alljärgnevad pildid meie tiimi Erika suunas ei vaja ilmselt lisakommentaare.

Suures plaanis olen esimesed kolm päeva linnaga tutvunud, ringi jalutanud, külastanud parke (nende rohelus ja sissepääsutasust tulenev vaikus on tõeline pai! kõrvadele) ja otsinud uusi vürtsikaid maitseelamusi, põrkunud kohaliku bürokraatiaga (mobiiltelefoni kõnekaardi ostmiseks on vaja mitut allkirja, passi ja viisa koopiat ning fotot, samas ei ole see leping).

Paar sõna meie kümnepealisest töömesilaste seltskonnast: 2xBelgia, 2xPoola, 2xAustraalia (kellest üks Poola päritolu ja teine Malaisia-India-LõunaAafrika päritolu), britt, rumeenia ja kreeka tüdrukud ning mina Eestist. Vanuselt 19-24 vahel, enamasti sinna teise poolde. Suures osas on teised mitte-AIESECi liikmed, kui siis mõni kuu miskit teinud.

Ahjaa, naised saunas rääkisid, et projektitööga alustame projektiga pühapäeval. Ehk siis algselt mitu päeva hiljem. Tüüpiline! Aga naudin:)

Varsti uued seiklused.