Kaunis hetk, sa peatu veel...

Olen koduteel! Põhimõtteliselt. See võtab nii 3.5 päeva. Pühapäeval juba Eestimaal. Seega ilmselt mu viimane blogipostitus India pinnalt, kuigi mine sa tea...

Viimased päevad veetsin mägedes. Imeline! Vabastav! Millised vaated! Tõeline nauding. Gurmaanidele. Jalutasin üles ja alla, sinna-tänna, siis jälle istusin ja nautisin hetke. Kuue päevaga tuli vast ligi 50km matkamist. Käisin tee- ja vürtsiistandustes, päikese ja vihmaga, kohalike dzunglipoistega ja ihuüksi. Suhtlesin külaelanikega, aga olin palju enda mõtetega omapäi. Ööbisin ühe öö värske õhu käes ja vaatasin-kuulasin kaks tundi langevat koske.

Jõudsin äratundmisele, et vähemalt korra aastas pean ma mägedesse saama. See annab energiat. Seista pilve piiril, käed avatult laiali sirutatud, võimas ja külmavärinaid tekitav vaatepilt otse ees laiumas, ning lasta kuuldavale eestimaine sõjahüüd, mis avarustest vastu kajab – mida sa hing veel ihkad. Tõeline akude laadimine! Kohati, kui udu oli nõnda tihe nagu seisaksin silmitsi valge paberilehega, andis energiat isegi puhas teadmine ja tunne, et tegelikult on siinsamas võimas vaatepilt ja India avarused.

Kumily. Lisaks vürtsiistandustele, mille parimad palad eelmise postitusega pildiseeriasse raamisin, käisin oma uhiuute taani sõpradega kolme dzunglipoisi juhtimisel kahepäevasel matkal. Ööbisime värske õhu käes, vihmakatteks sinine kile. Sõime kana, mis/kes meiega esimesed kolm kilomeetrit vapralt ja veel elusana kaasa reisis. Kuulasime ja õppisime tundma dzunglipoisi mõttemaailma, arvamust religioonist ja usku puhtalt loodusesse.

Munnar. Gods own country – nagu Kerala slogan ütleb. Olen nõus! Teeistandused, mis siin kõikjal laiuvad, on silmipimestavalt ilusad ja panevad mu päevas vähemalt paar tosinat korda külmavärisema. Distantsilt vaadates on vormikatel küngastel ja nõlvadel laiuvad teepuud nagu pehmed padjakesed tihedalt teineteise kõrval. Silmadega üle avaruste lastes märkan iga kord lugematul arvul erinevat tooni rohelist värvi. Kiirelt liikuvad pilved ja päike lisavad ainult põnevust. Ja kui juhtun selle kauni vaatepildi keskel veel värviliselt riietatud naisi teelehti korjamas nägema – fotohoolik (või oli selle nimi fotopede) minus saavutab täie võimsuse...

Täna tegin oma esimesed sammud rikšajuhiks saamisel - päris pull masin!

Kerala ise on maakond/osariik, mis on jätnud mulle suurepärase mulje. Äärmiselt sõbralikud inimesed, kellest paljud räägivad suhteliselt head inglise keelt (mujal, kus ma käinud, on lood hullemad olnud). Siin on võrdlemisi puhas. Ja tundub, et inimesed on India keskmisest jõukamad. Võta siis näpust – ehk on see tõesti kommunistide teene, kes siin võimul. Mõne linna erakorralistel valimistel, tõugati nad aga troonilt. Siiski, punalipud lehvivad ja sirp ning vasar vilksatavad tuulest olenevalt.

See kõik on aga vaid kaduv-väike osa kõikidest nendest hetkedest, mida ma siin iga tunniga kogen ja näen...

Oma viimasel päeval Munnaris sain vist pihta, miks mulle siin nii metsikult võrreldes muu Indiaga meeldib – nägin helesinist taevast. Ja ma ei suutnud meenutada, et ma seda viimase kahe ja poole kuu jooksul näinud oleksin...

Paradiis!

Punalippudega ehitud autod, mis signaalitades ringi kihutavad. Tänavatel karjuvad meestekarjad. Kõikjale üles tõmmatud punaste lindikeste-lipukeste jadad. Valjuhääldi saatel tiirutavad jeepid. Rahvakogunemised. Sirp ja vasar punasel kangal.

Ei ole kommunistlik Hiina. Või minu jaoks olematute mälestustega Nõukogude Liit. On India, 2009 aasta, Kerala osariik. Väidetavalt sai siin kunagi võimule esimene demokraatlikult valitud kommunistlik valitsus. Äsjastel valimistel võttis aga kongress kommunistidelt võimu.

Paljud Kerala elanikud peavad endist Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad suureks sõbraks. Mõned teavad seetõttu isegi väga täpselt Eestit. Kommunism paistab siin ikka veel päris õitsevat.

Keralas on väga palju kristlasi, mõnes kohas kolmandik elanikest. Sellega käivad kaasas imeilusad väikesed kirikud. Jeesus Kristus ilutseb kõikjal (veidi liialdan...) ja tõesõna, eile 4 tundi kõige hullema kamikaatse-juhi bussis pimedatel mägiteedel kihutades oli mul selle üle hea meel. Kõikenäinud kohalikud olid bussis paanikas, mina ateistina lõin mõttes risti ette. Aga jõudsime õnnelikult kohale.

Viimased päevad veetsin Kerala rannikuäärsetel jõgedel ja kanalitel. Sõitsin suuremate ja väiksemate paatidega tundide viisi kookospalmide, banaanipuude, ananasside, riisipõldude ja imekspandavate külakeste vahel. Istusin niisama, nautisin paradiisi-vaateid, päikesepaistet ja vihmasadu, naisi jões pesu pesemas, mehi paate valmistamas, lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Lugesin raamatut, jõin kookospiima, pildistasin kalureid ja lihtsalt lõõgastusin.

Jalutasin külades, imetlesin pardikasvatust. Õppisin, kuidas ühte põldu kasutada aasta jooksul esmalt riisikasvatamiseks, seejärel partide toitmiseks ja lõpuks kalakavatusena. Siis jälle otsast peale. Iga eelnev pidavat järgnevalt tegevusele kasulik olema.

Kuna pildid räägivad rohkem kui minu ilusad sõnad, siis heitke pilk siia:

Tõeliselt vabastav tunne. Maapealne paradiis!

Nüüd olen Kumily`s – mind ootavad vürtsi-, kohvi- ja teeistandused. Hõimutantsud, India võitluskunsti etendused, imelised mägised vaated. Veedan mõned päevad mägedes. Kumily, Munnar ja Ooty on mõttes. Ja siis juba kodu!

Elu trellitatud akende taga, rongis

Igas peatuses tuleb peale mõni uus kerjus. Igaühel oma stiil ja "põhjus" raha lunimiseks. Kes käib kargu najal ja kõlistab tähelepanu võitmiseks juba peos olevaid münte; kes tirib oma mööda maad roomavat jalutut keha edasi käte abil ja sosistab "Help, sir, please...". Mõni eksponeerib oma vasaku jala proteesi, püksisäär demonstratiivselt üles keritud. Mõni teine jälle vihjab mõmisedes oma puuduvale käele. Üks noor tüdruk hoiab käes raha jaoks mõeldud alumiiniumtopsi ja juhib enda järel laulvat pimedat naist. Teine, veidi vanem tüdruk, jällegi talutab enda ees niisama podisevat pimedat naist...

Minu vastas istuv umbes 3-aastane poiss vaatab iga kerjust suure imestusega - suured tumedad rosinasilmad pärani, suu vaikselt ammuli vajunud. Tõmbub iga mööduva kerjuse eest veidi tagasi, kuid põrnitseb neid siiski vähem kui poole meetri kauguselt. Huvitav, mida ta küll mõtleb iga mõne minuti tagant seda kurba pilti nähes, mõtlen ma endamisi. Milliseid mõtteid väikese lapse maailm küll genereerib sellistes olukordades...

Poisi isa lausub igale kerjusele resoluutse ja kindlakäelise "ei" ja pöörab pilgu mujale. Üle vahekäigu istuv poisi ema teeb iga järjekordset kerjust nähes pähe maailma kõige ükskõiksema näo ja püüab kõigest väest näida ignoreeriv ja kalk. Ja iga viimase kui kerjuse puhul õnnestub tal see umbes täpselt 2 sekundiks - siis ta murdub, ohkab kuuldamatult ja avab iseenda ja kerjuse suhtes lootusetu miimika saatel käekoti, et haarata järjekordse mündi järele...

"Tšai. Kohvi. Tšai, tšai, kohviii. Vaterr bottel. Vaaater, sohvt drink, kuul drink. Biskits, tšips. Samooosa, samooosa. Kohviii, tšai!" Ruudulistes särkides mehed käivad mööda vahekäiku edasi ja tagasi ja edasi ning müüvad kõikvõimalikku kraami, mida kõrist ja söögitorust alla lasta.

Minu vastas istuva pisikese poisi isa ostab tassi teed. Rüüpab seda vaikselt. Naudib mõned minutid, hammustab kodust kaasavõetud pirukat kõrvale. Rüüpab veidi veel ja ongi tee otsas. Muurab plastmasstopsi kokku ja lennutab avatud ent trellitatud rongiaknast välja. Tema üle vahekäigu istuv abikaasa teeb sama. Täiesti süütul, naiivsel ja ükskõiksel pilgul. Neile ei tule mõttessegi, et nende vaevu kolmene poeg peab nende kahe plasttopsiku ja ülejäänud miljardite tonnide prügi keskel elama veel 70 aastat. Või siis märksa vähem, kuna reostatud elukeskkond lühendab eluiga. Kahju hakkab neist...

Tõusen püsti. Lähen ja seisan avatud vaguniuksele. Pistan pool keha ja pea uksest välja. Lasen möödakihutaval tuulel oma juukseid sasida ja niiskuse piisku näkku lennutada. Seisan ja naudin. Naudin vaatepilti täiel rinnal: riisipõllud, kummargil naisi seal töötamas, mehed lehmadega vagu ajamas, mango-aiad, banaanipuud, puuvill, suhkruroog, ananassipuud. Lihtsalt ilus!

Tšaii, kohviii. Tšai! Tulevad taas müüjad-poisid. Ja uued kerjused. Uued peatused. Ja omanikke vahetavad mündid. Ja pirukad. Ja karastusjoogid. Ja lendavad papptopsid...

Selline ta on. See rongisõit Indias.

Vishakhapatnam - parimad paigad seni

Käisime kambakesi komandeeringus. Ehk siis meie projekt viis seltskonna Bengali lahe äärsesse linna nimega Vishakhapatnam. See oli meie esimene omal käel korraldatud väljasõit Indias - paras väljakutse, pean mainima!

Veetsime 2 päeva miljonilinnas ja ühe lähedalasuvas Araku orus seigeldes. Tunnistan: nägin vast oma India seikluse ägedamaid paiku Vishakhapatnamis ja selle ümber.

Oli kohviistandus uduvihmases muinasjutumetsas.

Oli tõeline külaelu hüttide ja lehmadega.

Olid helerohelised riisipõllud töötavate naistega.

Oli muinasjutuline ja segasummasuvila laadne kalasadam.

Olid avarad vaated.

Oli islamiusu mošee, hinduistide tempel ja kristlaste ristiga kirik ühe silmavaate sees.

Oli laineid ja hulk lõputut merd.

Ilus ja hea oli!

Vaata pilte kah!