Raske viimane nädal Hyderabadis

Projekti ja AIESECi praktikaga on selleks korraks siis ühel pool. Raamat valmis! Juhhei! Tõepoolest, väga ilus ja suurepärane tuli. 150 lk põnevat lugemist ja kaasahaaravaid pilte. Kaanefotol muide noormees Eestimaalt poseerimas:)

Viimane nädal siin on olnud raske ja väljakutseterohke.

Esiteks maadlesime endiselt rahaküsimustega. Kohalik AIESEC ei tahtnud mitte kuidagi meile algselt lubatud summasid tasuda. Edasilükkamised, viivitused, uued vabandused ja vähenenud summad said juba meie igapäevaelu osaks. Lõpp hea, kõik hea - raha olemas ja kõik rahul!

Teiseks oleme viimase nädala ja rohkemgi veel kõvasti kirjutanud ja kirjutanud. Ikka hommikust õhtuni. Lugenud taustamaterjali ja siis jälle kirjutanud. Päris keeruline on mõne templi ajaloost kirjutada, kui erinevad internetiallikad annavad aluseks suhteliselt erinevaid aasta-arve, nimesid ja legende. Aga samas on see kõik väga hariv. Mu jaoks aitas see märksa paremini siinset kultuuri ja religiooni tundma õppida. Ja lõppeks - tulemus oli pingutust väärt!

Kolmandaks - olin päris korralikult haige. Palavik ja kõikvõimalikud valud, süda paha ja muu selline. Andsin korralikus ja kallis erahaiglas vereproove - malaaria pole, mingite näitajate järgi gripp ka pole. Küsin siis, et mis mul ikkagi viga on ja kuidas ravida?! Mille peale arst vastab, et no ju see mingi viiruslik gripp ikka on. Sõin kolme-nelja päeva jooksul sisse sellise koguse erinevaid tablette, et pole vist terve elu jooksul ka nõnda palju neid sisse ahminud. Kuigi ma seda tabletimajandust ravimisel ei fänna, siis mis sa teed kui ikka nii sant on olla, et paneb tõsimeeli varasema Eestisse tagasipöördumise peale mõtlema. Miski 80 tundi veetsin julgelt voodis horisontaalis. Nüüd olen enam-vähem korras, ainult et nõrk ja päris palju kaalus kaotanud.

Haiglas arsti külastamise juures oli parim hetk see, kui doktorionu küsis, et kust ma siis ka päris olen. Kuulnud, et Eestist, küsis täpsustuseks: see on seal Venemaa kõrval eksole?! Saanud kinnitava vastuse, teatas uhkelt: "Ahaa...te olete ju maailma parimad selles naistekandmises, eksole..."! Vat kus lops. Kanter, Veerpalu, Märtin ja Kanepi - häbenege:)

Paar pildiseeriat minu viimaste nädalate tegemistest:

10 vastust Hinduismi kohta

"Kohustuslik kirjandus" kõigi jaoks, kes Indiasse tööle, praktikale või reisima plaanivad minna - 10 küsimust, mida inimesed Hinduismi kohta küsivad.

Lihtne ja silmaringi avardav lugemine Hindu jumalatest, usust uuestisündi, karmast, sellest miks lehm on püha loom, Hindude taimetoitlusest, nende oma "Piiblist", punasest täpist otsaesisel ning kastisüsteemist ja puutumatusest.

Märksa põnevam on ringi käia ja India elu peensusi avastada, kui veidikenegi taustaga kursis - tunduvalt erilisemad elamused! Kuigi religiooni mõju tundub väliselt vähemalt linnades järk-järgult nõrgenevat, siis on suur osa igapäevaelust mingil määral ikka Hinduismist juhitud.

Minu töö Indias

Pikem postitus neile, kel huvi, kuidas on lood turismiprojektiga, mille jaoks ma Indias viibin.

Olen Indias rahvusvahelise üliõpilasorganisatsiooni AIESECi praktikal. Tegemist on 2-kuuse turismiprojektiga, mille raames 10 välisriikidest pärit praktikanti töötavad välja Hyderabadi linna ja seda ümbritseva Andhra Pradeshi maakonna turismivõimalusi tutvustava inforaamatu välisturistidele.

Selleks reisime me kambakesi piirkonnas ringi, külastame vaatamisväärsusi ja muidu meeldivaid paiku, kogeme ja kirjutame üles, näeme ja teeme pilti, elame läbi seda, mida iga turist võiks siin tunda. Projekti viimased 2-3 nädalat on puhtalt tutvustava raamatu valmistamiseks ja viimistlemiseks. Formaat ja ülesehitus on meie enda valida.

Raamatut hakkab levitama kohalik turismiorganisatsioon, samuti soovib AIESEC Hyderabad seda AIESECi võrgustikus teiste riikide liikmete küllameelitamiseks kasutada. AIESECi võrgustikus linna ja maakonna kui turismisihtkoha promomiseks teeme valmis ka vabamas vormis video oma seiklustest siin.

Charminar - Hyderabadi väidetavalt popim vaatamisväärsus.

Selline oli siis ilus jutt alguses. Aga kuna tegemist on siiski Indiaga, siis...

...tegelikkuses kõik nii roosiline ei ole. Alustuseks on kõik korralduslik pool meie jaoks väga segane ja info liigub vaevaliselt ning kaootiliselt.

Sissejuhatav koosolek, kus oleksime soovinud tekitada ühise arusaama valmistootest, kestis kahe AIESECi-poolse projektijuhi vedamisel umbes 1 tunni. Jooksime üle põhilised punktid, muud ei midagi - hakake nüüd siis tööle! Pole päris minu viis töötamiseks. Raske on hakata liikuma, kui ei tea suunda ja põhjust.

Samuti ei ole meil võimalust kohtuda kohaliku turismiorganisatsiooni esindajatega, et saaks ehk veidi asjalikumal tasemel arutada - pidavat liiga hõivatud inimesed olema! Tore küll.

Oleme küll ise oma meeskonnaga asja põhjalikumalt arutanud ja ühist visiooni kujundanud, kuid põrkunud selle juures teise väljakutse otsa. Kohalik turismiorganisatsioon, kes on nö projekti tellija, soovib, et me külastaksime kõiki nende väljapakutud kohti ning igast kohast kindlasti raamatus kirjutaksime. Andke andeks - kas teist keegi reisiks Indiasse, et külastada pisikest ja tobenaljakat plastmassist (vigur)autode muuseumi? või veedaks päeva päevinäinud ja väsinud lõbustuspargis, millesarnast võis Eestis näha ehk `90ndate alguses? Mina ei julge neid kohti kellelegi soovitada - kuidas ma siis kirjutan neist positiivset...

Ramoji Film City - kohalik Hollywood. Üks õnnetu ja väsinud lõbustuspark, kus käisime.

Kõige selle juures ma enam ei imesta, miks siin vähe välisturiste käib. Kahju, et kohalikud asjalised ei suuda natukenegi mõista, mis laadi elamust välisturist Indiast otsib.

Samas oleme külastanud juba ka väga lahedaid paiku. Eile näiteks mäe otsas asuv ilusa vaatega ja rahustav hindu tempel. Või siis ajalooline kindlus, mis pakkus veelgi parema vaate sellele hiigellinnale.

Kodulinna Hyderabad - väike osa mahtus pildile.

Nüüd tuleb mängu meie kolmas kitsaskoht: kuigi meile on teada pikk nimekiri paiku, mida peame lõpuks külastama, siis ei ole meil õrna aimugi, mida iga uus päev toob. Kohalik AIESEC, kes pidi kõik ära korraldama, nikerdab pidevalt midagi põlve otsas. Seni oleme täitnud oma päevad mu meelest nö asendus-tuuridega. Eile näiteks veetsime 9 tundi bussiekskursioonil, joostes aeg-ajalt liiga kiirelt läbi erinevatest muuseumitest, templitest ja kindlustest. Täna läheme vaid ühte parki ja muuseumi külastama.

Selle bussiga tiirutasime siis 9 tundi ringi...

KOKKUVÕTTES mulle tundub, et kohaliku turismiorganisatsiooni ja AIESECi vahel on tõsine suhtlemispuudus, AIESECi omadel on väga infot ning kui nad üritavad asju ise põlve otsas ajada, siis ei tule see kõige paremini välja. Viisakusest ja hea mulje jätmiseks tehakse pidevalt suuri sõnu ja antakse lubadusi, kuid siis minnakse paanikas koju mõtlema, et mida paganat neile 10 praktikandile homseks korraldada, midagi ju nagu peaks...

Ilmselt on kaootilisuse, planeerimatuse, spontaansuse, ilusate sõnade ja lubaduste põhjuseks India kultuur - asjad lihtsalt on nii.

Selline on minu nägemus asjade seisust.

Loodan ja usun, et mõne päeva jooksul läheb hammasratastik sujuvamalt liikuma. Kui ei, siis peame ise omalt poolt rohkem initsiatiivi üle näitama ning üritama kohaliku AIESECi veidi vältides ikka tolle turismiorganisatsiooni jutule saada.

III VAATUS: Saatuse tahted?

AIESECi liikmena olin ühes asjas praktika osas enda meelest täiesti kindel – Indiasse ja Türki mina praktikale ei lähe! Vast umbusk riigi ja kohaliku AIESECi vastu.

Lisaks otsisin eelkõige vähemalt 5-6 kuu pikkust praktikat mõnes Euroopa riigis või läänelikus ärikultuuris.

Seda, kuidas läks, teate te vast isegi. Põrutasin 2.5 kuuks Indiasse. Säh sulle!

Töökirjeldus tundus ahvatlev. India AIESEC võttis ka ise minuga ühendust. Valikuprotsess läks kiirelt ja nii mulle see mõte meeldima hakkaski.

Päeval, mil pidin saatma oma ametliku kinnituse, et olen Indiasse praktikale tulemas, kuulsin Eesti spordiuudistest, et Hyderabadi linnas toimuvated sulgpalli maailmameistrivõistlusted lubasid terroristid rünnakuobjektiks võtta.

Päevake-paar kannatasin oma kinnituse saatmisega. Ehk siis veidi mõtlema pani. Lõpuks said sulgpallurid ka rahulikult medalite pärast kõksitud.

II VAATUS: Kartus ja võit!

Mitu head aastat AIESECis tõid endaga kaasa hulganisti kohtumisi ettevõtjate ja juhtidega, et pakkuda neile võimalust võtta AIESECi kaudu enda juurde tööle võimekas ja globaalse perspektiiviga välispraktikant.

Käisin kohtumistel ja muudkui rääkisin ning tutvustasin.

Ise ei uskunud sellesse samas. Polnud isiklikku kogemust. Samuti rääkisin kõigile kaaslastele-kolleegidele, et tahan kunagi AIESECi kaudu välispraktikale minna – ise aga kartsin ja polnud selles sugugi nii kindel sisemiselt. Vot sulle! Tunnistasin üles nüüd.

Asi muutus radikaalselt kui asusin täiskohaga tööle AIESEC Eesti juhatuses. Silmad avanesid. Ise kasvasin. Teadsin, et tahan saada teises kultuuris elamise ja töötamise kogemust. Vandusin endale, et kui ma seda 2009 jooksul ei tee, siis olen endas ise pettunud. Ja seda pidasin ikka väga hulluks enese altvedamiseks.

Eestisse jäädes, nii ma tundsin, oleksin jäänud oma mugavasse tsooni, ei oleks astunud selliseid sisemiselt arendavaid samme, mis veidi kõditavad ent samas aitavad kasvada inimeseks, kelleks ma oma vaimusilmas soovin saada.

Lõpp hea, kõik hea. Ise ka ei usu, aga vähem kui 12 tunni pärast olen juba Indias. Uskumatu!

I VAATUS! Kuidas kõik alguse sai...

Ühel 2004. aasta septembri keskpaiga päeva õhtul võttis tibatillukest kasvu rumeenlanna Ana Maria mul sõna otseses mõttes käest kinni ja vedas Pärnu kolledžis toimuvale üliõpilasorganisatsiooni AIESEC tutvustavale infoõhtule. Sõrm oli antud, algus tehtud.

Üks asi viis teiseni. Hakkas vist meeldima.

Igatahes mäletan üht autosõitu isaga Tallinnast Pärnusse (mu mäletamist mööda vedasime vanamööbli kauplusest ostetud 150 kroonis oranzi diivanid mu uude kodusse 125km eemal). Arutasime, kas vastne tudeng Marko peaks liituma AIESECiga. Isa arvas, et ikka võiks ju. "Võimalus AIESECi kaudu välismaal töötada on ju kasulik ja arendav...", võis olla tema põhjendus.

Ja nii saigi. Sai minust aktiivne, noor ja naiivne AIESECi liige Pärnus, kes oli liitunud selle maailma vägevaima üliõpilasorganisatsiooniga peamiselt rahvusvahelisuse ja välispraktikale mineku pärast.

Mitu head aastat AIESECis tõid endaga kaasa....

to be continued (NB! kes kommentaarides oma versiooni järgmise vaatuse/postituse esimestest lausetest kirja paneb, saab India nänni loosimütsikesse ühe lisasedeli. Kasuta selle posituse viimast .... lõppevat lauset ja fantaseeri)

Muide. Mu isa hiljem enam AIESECist, eelkõige minu tegemistest seal, väga positiivselt meelestatud ei olnud. Omal põhjendatud moel. Arusaadav.