15 kuulsuse minutit

Või siis pigem 15 sekundit, kui täpne olla.

Umbes-täpselt niipalju saadi kokku võimalikku puhast materjali kohaliku Tollywoodi filmi võtetel, kus ka minul oma tagasihoidlik, ent kuulsusrikas, roll mängida oli.

Juba mõnda aega käib keegi indialasest valgenahaliste massistseeni-osaliste värbamise agent meie tiimi tüdrukuid võtetele sõidutamas. Täna oli siis esimene võimalus ka poiste jaoks.

Ilmselt lisab valge inimese nägemine kinolinal vürtsi ja elevust. Nii me siis veetsimegi pool päeva pindalalt väidetavalt maailma suurimas filmitööstuses: alustuseks pidime jalutama umbes 7 korda 10 meetrit edasi-tagasi euroopalikul linnatänaval ja olema kusagile siirduvad anonüümsed valgenahalised.

Seejärel loksusime tunnikene bussis istudes, sihitult kaugusesse vaadates ja reisijat mängides. Võte! 20 meetrit sõitu. Stopp! Buss algusesse tagasi. Võte! Jälle 20 meetrit veeremist ja jälle tagasi algusesse. Niimoodi oma 10 korda vast. Päris naljakas! Lõpuks pidime sama bussiga loksuma 5 meetrit edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. Võte-stopp-võte-stopp-võte.....:)

Meie stseeni peaosatäitja polnud just kõige teravam pliiats karbis, mistõttu pidime tema saamatuse tõttu rohkelt võtteid läbi elama. Ja lõpuks, mul on selline tunne, lõpetasid tegijad uute võtete filmimise, kuna nägid, et ega sealt head nahka tulla saa...

Selleks, et saaksime mängida erinevates võtetes ikka erinevaid tegelaskujusid, pidime vahepeal oma särgid lihtsalt ära vahetama. Päris andekas, või mis.

See, kuidas siinmail filmimaterjali üles võetakse on lääne jaoks raudselt eilne, pigem isegi üleeilne, päev. Aga no, mis sa teed. Sai nalja, nüüd soovin põnevusega mõnda Tollywoodi filmi kinno vaatama minna.

Muide: huvitav, kuidas nad mu filmi lõpusubtiitrites ära mainivad? UWO, Unidentified White Object (Tundmatu Valge Objekt)...

Hindi kultuuri avastamas

Kui vahetult enne Indiasse tulekut lugesin läbi Sarah Macdonaldi raamatu "Püha lehm! Seiklus India moodi" (vt ka siit), mis jutustab austraalia ajakirjaniku paariaastasest elust ja eri usundite vaimse maailma avastamisest Indias, siis hetkel on mul käsil "The White Tiger" (eesti keeles Valge Tiiger) Aravind Adiga sulest, rääkides loo vaesest külast pärit poisist, kes sirgudes saab parema elu peale, autojuhiks, ent mõrvab oma tööandja.

Mõlemad raamatud aitavad läbi värvikate ja kohati irooniliste juttude luua paremat arusaama India (inimeste) igapäevaelust: mured, rõõmud, emotsioonid, kirjutamata reeglid, ajalugu, kombed, eetika, korruptsioon, kihistunud ühiskond, religioon, vaimsus, traditsioonid ja palju-palju muud. Soovitan julgelt!

Lonely Planeti soovitatud 10 raamatut Indiast ja India autoritelt on nimekirjas ootamas...

AGA MITTE SELLEST EI TAHTNUD MA SEEKORD KIRJUTADA:)

Nimelt käisime kambakesi teatris Maya Ravan nimelist etendust vaatamas. See on omamoodi tõlgendus Hindi/India eeposest Ramayana. Väidetavalt pärineb Ramayana tekst 4. sajandist enne Kristust. Muide, Indoneesia, Filipiinid, Birma ja Laos on oma rahvuseeposed mingil määral Ramayanast tuletanud.

Etendus ise super! Värvid. Tants. Koreograafia. Muusika rütmikas ja kaasakiskuv. Säravad ja värvikad kostüümid. Oli tantsu-muusikal, tektsi vähe. Emotsioon. Graatsia. Ainult naisnäitlejad.

Emotsioon oli vägev! Mõtle, nagu näitaks hindule Kalevipoega:) oli super-rahul, et sain sellisel moel nende kultuuri ja ajalugu avastada. Enne etendust sain kohaliku sõbra käest kuulda Ramayana kiirversiooni, kinnistasin seda teistele valgetele inimestele edasi rääkides (ekspert juba!) - etendust vaadates suutsin järje peal olla ja olin rahul!

Kogu see värk hakkas mulle huvi pakkuma. Otsustasin, et lisaks raamatutest kohaliku elu avastamisele asun usinalt religiooni, festivale ja muud sellist uurima. Otsin internetist ja muudkui loen.

Nii ma olengi siis täiendanud oma teadmisi Ramayana eeposest. Lisaks harinud ennast erinevate festivalide koha pealt (kuna üks olulisemaid hetkel käimas, siis alustasin sellest). Navratri festival, mida sel nädalal tähistame siin, on seotud Ramayana eeposega, seetõttu sellest ka järgmine blogipostitus.

Ja teadmiseks: Ramayana on lugu sellest, kuidas hea (kuningas Rama) võidab kurja (kuningas Ravan) ja päästab süütukesed (Ravani juures vangis olnud Rama naine Sita). Jäta meelde, läheb järgmise blogiposti juures tarvis:)