Lahtisi allikaid otsimas - tagasi!

Ja olengi tagasi Eestimaal! Harjun sügise, külma, mütsi-salli-kinnaste, tühjuse, vaikuse ja halli tänava- ning inimpildiga. Aga ka puhtuse, põhjamaise karguse ja selguse, täpsuse, eesti keele ja meelega. Ja tunnen ennast imelikult, kui ETV ilmateadvustaja ütleb, et ilmad on soojad, 5 kraadi, ja paraku ei ole veel külma ja lund oodata - poleks varem arvanudki, et ma sellist juttu veidraks pean...

Paarikuuline eemalolek on iseenesest lühike aeg, et mingeid suuremaid muutusi või erinevusi tajuda, ent siiski. Kuigi ka India müüjad/teenindajad ei olnud teab mis briljantsed kuldsuud ja abivalmis naeratajad, tunnen sisimas, kuidas Eesti klienditeenindaja on morn, emotsioonitu, väsinud ja tüdinud. Muidugi mitte kõik, nii must-valge olukord ka pole, kuid ikkagi - fakt, et midagi jääb vajaka, tungib minusse iseenesest vaikselt sisse.

Naljakas on see, et just verbaalselt kõneledes tunnen puudust eestikeelsetest juttu värvikamalt ilmestavatest sõnadest. Lisaks kasutan palju parasiitsõnu, mida ma viimasel ajal enda puhul täheldanud ei olnud (kuigi mine sa tea...).

Mul on heameel kodus olla, ent samas oli ka kurb Indiast lahkuda ning, nagu juba mainisin, tahan kõige kiuste tagasi minna, et seda värvikirevat maad veel avastada. Ma ei tunne puudust millestki konkreetsest, vaid Indiast koos selle veidruste, mastaapide, detailide ja värvidega tervikuna.

Ma tahaks loota, et mu blogi jälgimine pakkus igaühele midagigi. Mis iganes see siis ka poleks. Hea, kui suutsin jagada üksikuid hetki ja tekkinud mõtteid sealsest elust ja inimeste olemisest. Justnimelt üksikuid hetki ja mõtteid, sest ka kõige parema tahtmise juures on võimatu kirja ja pilti panna kõiki neid hetki, mis mu teele Indias iga päev jäid.

Need ligi 50 postitust on vaid killuke kõikidest neist silmapilkudest, olukordadest, tunnetest, inimestest, värvidest, maitsetest, lõhnadest, helidest, frustratsioonidest, piiritutest rõõmuhetkedest, vabadusest, näoilmetest, kehakeelest, vaadetest ja kogemustest, mille keskel ma elasin. Kahtlemata oli see põnev aeg! Iga inimene ja hetk õpetas tegelikult midagi, mille eest ma loodetavasti õige pea tänulik olen. Näis.

Sama on fotodega. Ma usun, et olen tabanud mõned päris head hetke-kaadrid. Kuid, oioioi, kui palju jäi lihtsalt jäädvustamata. Indias võiks vabalt eladagi Jaapani turisti kombel läbi foto-objektiivi, kuna ümberringi käib katkematu põnevusfilm...

Kui ma enne Indiasse minekut nimetasin blogi päises oleva foto juures selle riigi "kõikide võimaluste ja võimatuste maaks", siis nüüd ma ütleksin, et India on ikkagi kõikide võimaluste maa. Lihtsalt, üks võimatus on üks võimalustest.

Kui aeg-ajalt tuleb mõni teemakohane mõte, siis panen selle siia kirja. Üldiselt aga jääb ajaveeb talveunne ning ärkab aktiivsemalt siis kui mõni järgmine (kasvõi lühike) kauge maa seiklus teoks saab. Kui kauge on kauge, seda ei tea...

Ja nagu kirjanduse õpetaja Helmi Kelle targa raamatu kaudu selgeks tegi: lahtisi allikaid on hea üle maailma otsida küll, kuid tihtipeale leiad sa nad just kodust!

Nautige ja käituge korralikult.

Aitäh!