Kaunis hetk, sa peatu veel...

Olen koduteel! Põhimõtteliselt. See võtab nii 3.5 päeva. Pühapäeval juba Eestimaal. Seega ilmselt mu viimane blogipostitus India pinnalt, kuigi mine sa tea...

Viimased päevad veetsin mägedes. Imeline! Vabastav! Millised vaated! Tõeline nauding. Gurmaanidele. Jalutasin üles ja alla, sinna-tänna, siis jälle istusin ja nautisin hetke. Kuue päevaga tuli vast ligi 50km matkamist. Käisin tee- ja vürtsiistandustes, päikese ja vihmaga, kohalike dzunglipoistega ja ihuüksi. Suhtlesin külaelanikega, aga olin palju enda mõtetega omapäi. Ööbisin ühe öö värske õhu käes ja vaatasin-kuulasin kaks tundi langevat koske.

Jõudsin äratundmisele, et vähemalt korra aastas pean ma mägedesse saama. See annab energiat. Seista pilve piiril, käed avatult laiali sirutatud, võimas ja külmavärinaid tekitav vaatepilt otse ees laiumas, ning lasta kuuldavale eestimaine sõjahüüd, mis avarustest vastu kajab – mida sa hing veel ihkad. Tõeline akude laadimine! Kohati, kui udu oli nõnda tihe nagu seisaksin silmitsi valge paberilehega, andis energiat isegi puhas teadmine ja tunne, et tegelikult on siinsamas võimas vaatepilt ja India avarused.

Kumily. Lisaks vürtsiistandustele, mille parimad palad eelmise postitusega pildiseeriasse raamisin, käisin oma uhiuute taani sõpradega kolme dzunglipoisi juhtimisel kahepäevasel matkal. Ööbisime värske õhu käes, vihmakatteks sinine kile. Sõime kana, mis/kes meiega esimesed kolm kilomeetrit vapralt ja veel elusana kaasa reisis. Kuulasime ja õppisime tundma dzunglipoisi mõttemaailma, arvamust religioonist ja usku puhtalt loodusesse.

Munnar. Gods own country – nagu Kerala slogan ütleb. Olen nõus! Teeistandused, mis siin kõikjal laiuvad, on silmipimestavalt ilusad ja panevad mu päevas vähemalt paar tosinat korda külmavärisema. Distantsilt vaadates on vormikatel küngastel ja nõlvadel laiuvad teepuud nagu pehmed padjakesed tihedalt teineteise kõrval. Silmadega üle avaruste lastes märkan iga kord lugematul arvul erinevat tooni rohelist värvi. Kiirelt liikuvad pilved ja päike lisavad ainult põnevust. Ja kui juhtun selle kauni vaatepildi keskel veel värviliselt riietatud naisi teelehti korjamas nägema – fotohoolik (või oli selle nimi fotopede) minus saavutab täie võimsuse...

Täna tegin oma esimesed sammud rikšajuhiks saamisel - päris pull masin!

Kerala ise on maakond/osariik, mis on jätnud mulle suurepärase mulje. Äärmiselt sõbralikud inimesed, kellest paljud räägivad suhteliselt head inglise keelt (mujal, kus ma käinud, on lood hullemad olnud). Siin on võrdlemisi puhas. Ja tundub, et inimesed on India keskmisest jõukamad. Võta siis näpust – ehk on see tõesti kommunistide teene, kes siin võimul. Mõne linna erakorralistel valimistel, tõugati nad aga troonilt. Siiski, punalipud lehvivad ja sirp ning vasar vilksatavad tuulest olenevalt.

See kõik on aga vaid kaduv-väike osa kõikidest nendest hetkedest, mida ma siin iga tunniga kogen ja näen...

Oma viimasel päeval Munnaris sain vist pihta, miks mulle siin nii metsikult võrreldes muu Indiaga meeldib – nägin helesinist taevast. Ja ma ei suutnud meenutada, et ma seda viimase kahe ja poole kuu jooksul näinud oleksin...