I reisunädal selja taga

Käisin täna elevandiga ratsutamas! Või kuidas seda öeldaksegi. Igal juhul tegin selle triki ära. On ikka paksu nahaga loom küll. Ja rahulik. Aga paganama kihvt ja omamoodi armas ka. Eriti beebi-elevant, ja eriti siis kui oma londiga järjekordset banaani lunib! Londiste banaanidega toitmine ja tema vastuteeneks antud londi-kõdi olid pea sama vahvad kui tema seljas ratsutamine.

Ehk siis olen Varkalas – kena ja vaikne turisti-kuurort Araabia mere rannal, India läänerannikul. Kuigi valgeid inimesi näeb siin igal sammul, tunnen end oma nädalase Lõuna-India seikluse jooksul esimest korda vabana. Naudin mitte millegi tegemist, vaatan mitte kunagi peatuvaid laineid, kuulan meremühinat, jalutan rannaliival või kivipanga serval, ujun hirmsoolases vees, istun mõnes kohvikus ja joon teed ning loen raamatut India iseseisvumisest. Kui vaid pilved potentsiaalselt imelist päikeseloojangut ära ei rikuks juba teist õhtut järjest. Ajal pole tähtsust. Puhkan selles kõige otsesemas tähenduses. Aga ärge arvake, et see alati nii lihtne on. Eriti minusuguse jaoks, kes ei oska (veel) nii edukalt logeleda. Õpin usinalt!

Veidi mu viimasest nädalast:

- Mamallapuram ja Pondicherry idakaldal olid mõnusad paigad (esimene küla ja teine endine Prantsuse koloonialinn), kus tundsin end siiski veidi ebamugavalt ja veidi nukrana üksi reisides.

- Kodaikanal, 2000m kõrgusel asuv küla, kust end järgmisena leidsin, pakkus silmiseletamatu kogemuse pilve sees elamisest. Tõesti, mitte midagi ei näinud, vihma muudkui kallas ja üleüldse oli nõnda rõske ja külm, et mõtlesin end korraks suisa Eestimaises novembris olevat.

- Madurai, linn, mis oli mu jaoks poolepäevane peatuspaik rongi ootamisel, pakkus palju. Ilmselt seetõttu, et mul polnud sinna minnes mitte ühtegi ootust (milles pettuda...). Käisin kõige vägevamas templis mu Indias oldud aja jooksul. Kohtasin lahkeid ja sõbralikke inimesi. Tutvusin India mehega, kes on käinud Eestis! Suhtlesin teise India mehega, kes on pisikese pojaga viimase harimise eesmärgil mööda maad ringi sõidab ja erinevaid paiku näitab.

Ja nüüd siis Varkalas. Pooljuhuslikult jooksin siin esimese asjana kokku kahe Belgia tüdrukuga, kellega Hyderabadis 2 kuud koos töötasime. Poleks arvanud, et mul neid nähes nii hea meel on!

Homme hommikul valmistan koos ühe kohaliku mehega, kelle pere juures eile ööbisin, meile indiapärase hommikusöögi, naudime seda kõige ehedamal moel üheskoos ning seejärel hüppan taas rongile ja põrutam veidi põhja poole. Mind ootavad Kollam, Alleppy ja Cochin – öised ja päevased paadisõidud palmipuude, riisipõldude ja vesiste külade vahel.

Olen kohanud nädalaga mitmeid teisi rändajaid. Enamasti vanuses 30 ja sedasi. Igaühel oma tee Indias. Igaüks on tulnud eri kohast ja minemas eri suunda. Mõnikord muudetakse seniseid plaane ja ühendatakse rajad. Aga enamasti veedetakse päev koos, puhutakse tarka maailmajuttu või lõputult mõttetut loba ja minnakse siis oma teed. Igaüks jätab teise kogemusse oma jälje. Enamasti pisikese, ent siiski.Need on inimesed, kes tulevad su ellu ootamatult ja lähevad siis kes-teab-kuhu. Täpselt nagu Birgot nende kohta tabavalt ütles. Naudin neid nii nagu nad on, ilma mingite kohustusteta sõpradeks saada. Mõnus. Maailma on kirev!

...ja poleks arvanud, et kodu nõnda palju igatsen. Ärge arvake, siin on mõnus olla ja mulle väga meeldib seda maailma nurka avastada. Kuid üksi reisides tuleb ikka kohati igatsus kallite koduste inimeste, sõprade, Eesti toidu, uudiste, sooja kraanivee, mitte-soolase madala mereranna ja muu sellise järele.