Monday, November 23, 2009

Viimased päevad Indias: Kalurite Cochin & vastakas Mumbai

Veel enne kui võtsin ette 27-tunnise rongisõidu Keralast Mumbaisse, veetsin päevakese mereäärses linnakeses nimega Cochin, arhitektuuriliselt tugevate Hollandi, Portugali, Prantsuse ja Briti mõjudega - jalutasin, käisin tabla ja sitari (India traditsioonilised pillid) kontserdil, vaatasin kalureid erinevaid meetodeid kasutades kala püüdmas ja õppisin rikshaga sõitma! Pildimaterjali siin:

27-tundi rongis oli muidugi omaette kogemus koos palavuse ja lõputu higistamise, kerjuste, pirukate ja tšai, prügiloopimise, ilusate vaadete, uute "sõprade" ja pikaksveninud peatustega.

Mumbai lõi mind kohe tõdemusega, et olen pärast 3 nädalat tagasi suurlinnas. Kõigele lisaks, nägin esimest korda Indias viibimise aja jooksul keset linna silla all kile varjus elamise näiteid (päris agulisse ei sattnud, aga nii ekstreemset vaesust enne polnud kohanud) ning kohtasin filmidest ja ettekujutustest tuttavaid stereotüüpseid lapskerjuseid, kelle nägu ja nahk olid sarnaselt riietega (mis kunagi olid olnud ilmselt värvilised...) muutunud ühtlaselt tuhmiks hallikas-pruuniks. Kahju, väga-väga ilusad lapsed olid. Mulle küll hirmsasti meeldib India inimesi pildistada ja oleksin neid õnnetuid kenasid väikseid inimesi tahtnud jäädvustada, aga esimest korda tundsin, et see poleks terakestki eetiline...

Esimesel õhtul ma vaat et kartsin ja vihkasin Mumbaid - kisa, kära, ekstreemne mustus, hull liiklus, võimatu leida vaba hotellituba (jah, mul polnud broneeringut ja nii andsin pärast mõningast otsimist alla ja ööbisin oma uue, umbes 40-aastase India sõbra, Josephi, pool-poissmeeste korteris, kellega rongisõidu ajal tutvusin - kaaslasteks 5 Josephi sõpra, kellega ta reede õhtu tähistamiseks Viru Valget puhta veega lahendas...), kannatamatult aeglane ja ülerahvastatud liiklus, rullnoka ülbusega taksojuhid...

Järgmisel hommikul, minu viimasel päeval Indias, käisin Mumbai ajaloolises kesklinnas (vähemalt minu meelest - selline turistikas paik) ja see mulle meeldis. Hoopis teistmoodi India. Isegi suhteliselt puhas, eemal paistmas pilvelõhkujad, India mõistes viisakas valgusfooridest kinnipidav liiklus, euroopalike mõjutustega suursugused arhitektuurilised näited. Kõige tipuks vapustav päikeseloojang, mille ajaks oli vaat et pool Mumbai elanikkonda mind saatma tulnud.
Ja nii ma siis istusin merelahe kaldal, vaatasin koos tuhandete kohalikega, kuidas mu viimane päev Indias silmapiiri taha vajub. Natuke kurb oli minna. Tundsin, et kõige kiuste tahan Indiasse tagasi! Selleks, et püüda mõista India inimesi paremini, mitte pahandada nende peale nii palju. Selleks, et nautida muretut India elu enam. Ja ikka selleks, et avastada uusi hetki ja paiku sellest riigis.

Tundsin, et tahan vabandada kõikide kohalike ees, kes 2.5 kuu jooksul teenimatult või teenitult mu pahameele osaliseks olid saanud. Tagantjärele tarkus: oleksin tahtnud enam aktsepteerida ja mõista. Ühtäkki meeldisin mulle nad kõik. Mulle meeldis, kui nad mind pildistasid, nime ja päritolu küsisid. Või siis niisama vahtisid. Mulle meeldisid isegi rikshajuhid ja kerjuslapsed, kes erineva suhtumise ja meelsusega minu ja raha vahele võrdusmärgi tõmbasid...

No comments:

Post a Comment