India pulm

Eelmisel nädalal sain täieõigusliku külalisena osa oma esimesest päris India pulmast. Ankur, kes mõned aastad tagasi Eesti AIESECi praktikal ja hiljem tööl oli, abiellus oma kihlatu Sheetaliga. Üritus toimus Sheetali kodulinnas, Indores.

Ankur ja Sheetal veel enne ametlikku paaripanemist.

Kuigi kutsutud oli ligi 700 (!) inimest, siis tipphetkel oli pidulisi vast 300 ringis. Samas neist vaid 100-120 olid südemega asja juures ja võtsid tseremooniatest osa. Ülejäänud olid kohale loivanud vaid söögimiseks ja kingituse üleandmiseks.

Samuti oli nii Ankuri kui ka Sheetali jaoks külaliste seas rohkelt inimesi, keda nad elus esimest korda nägid. Teise poole perekond on lihtsalt nii suur, et mõnda abikaasa sugulast näedki vist vaid esimest ja viimast korda oma pulmas! Ka meile tutvustati alatasa, kes on kelle venna-lelle-sõtse-tütar, nõbu, lelle-poja-poja-naine või vaarisa küdi ja kälimees, aga no pagan - piisas, kui teadsime kas järjekordne tegelane on pruudi või peigmehe isa- või emapoolne sugulane:)

PILDIMATERJAL SIIN

Kahepäevase pulma-ürituse sisse mahtus muuhulgas:

- pruudipoolse perekonna kingituste-orgia, kus, veidi liialdades, iga pruudi lähisugulane, tegi pruudile, pruudi teistele sugulastele, peigmehele ja tolle lähisugulastele hunniku kingitusi. Ikka selleks, et kõik õnnistatud oleksid, tänatud saaksid ja uue perekonna omad pruudi eest head hoolt kannaksid. Naised laulsid. Mehed istusid niisama. Naised tegid kõikvõimalikke käte- ja näomaalingute rituaale ja "mängisid" religioosselt toiduga.

- tantsuõhtu, kus alustuseks esitasid pea kõik sugulased mingi tantsunumbri. Jalga keerutasid nii lapsed kui vanaemad, mehed kui naised, paksud kui pikad, peenikestest ja noortest rääkimata. No ja mis te arvate, et eksootika nägemine jäeti kasutamata: otse loomulikult meelitati lavale ka Läänemere äärse laulurahva esindajad. Esitasime siis oma amatöörgrupiga koreograafilise popurrii jenkast, "Me lähme rukkist lõikama" ja igihaljast armastuslaulust "Eit tule koju" (päris nimega "Taat ära maga") laulust. Rahvas oli vaat et hullumas!

Sheetal tantsuhoos.

- rongkäik tantsuga linnatänaval, kus Ankur, peigmehena, istus valge hobuse seljas, mehed puhusid pasunat ja lõid trummi ning meie lõime käed taeva poole tantsu või jalutasime niisama. Sellest ligi pooletunnisest sündmusest võttis osa vaid peigmehe-poolne sugusvõsa ja sõbrad. Kui hobusega pulmapaika tagasi jõudsime, tervitas meid pruudipoolne külaliste armee ja siis alles hakkas juhtuma...

- pruudi ja peigmehe "kohtumine", kus mingil imelikul põhjusel ei tohtinud lasta Sheetalil Ankurile lillepärga pähe panna. Selleks kasutati siis ära pikad valged poisid, kes Ankuri kõrgele taeva poole üles tõstsid, et pruudi ülesanne keerulisemaks teha. Möllu kogu selle aktsiooni ümber oli kamaluga rohkem kui uue ONOFF poe avamisel...

- kingituste üleandmine ja pildistamine, mis mu meelest pruutpaari jaoks füüsiliselt raske oli. 2-3 tundi seista, õnnitlusi vastu võtta, kaamera kuumava prožektori ees seista ning sadu fotoaparaadi välke silmadega vastu võtta - meie presidendipaarid teavad 24. veebruari sündmustest, millest juttu

- päris õige paaripanemise tseremoonia, kus sai näha ja kuulda laulu, palveid, erinevaid õnnistamisi, tule süütamist, käte-jalgade-näo maalimist, pruutpaari vanematepoolseid teelesaatmisi, veel kingituste tegemist, pruutipaari käte ühte sidumist ja palju muud iseloomulikku ja ääretult põnevat. Külalised loopisid rahvamassi keskel istuvaid Ankurit ja Sheetalit lilleõitega. Pulma kulminatsiooniks jalutas paarike 7 ringi ümber eelnevalt süüdatud ja õnnistatud lõkketule ja sellega oligi uus abielu sündinud! Hõissa!

Kogu pulmapidu lõppes sellega, et Sheetali perekond saatis oma kalli tütre päris lõplikult uue perekonna ja kodu poole teele. Naised nutsid. Mehed olid lihtsalt tõsised. Kõik kallistasid ja laususid viimaseid sõnu. Sõna otseses mõttes lõppes muidu rõõmus üritus nukrates toonides: nüüdsest oli Sheetal justkui uue perekonna liige, kolides välja oma vanematekodust ja alustades elu uues linnas, keskkonnas, ilma pere, sõprade ja senise tööta. Isegi keel, mida tema uues kodulinnas räägitakse, on teine. Oma vanemaid ja lähisugulasi näeb ta nüüdsest haruharva, tähtsamate festivalide ja ürituste vältel vaid. Ega India pole tilluke Eesti, kus 3 tunniga ühest otsast teise sõidab...

Ja mu meelest oligi see suurim erinevus India ja Eesti pulma vahel. Kui meie kultuuris tähistavad pulmad eelkõige kahe noore inimese lõplikku ühte-heitmist, siis Indias on rõhk pigem sellel, et üks mees ja üks naine, kes justkui juhuslikult astuvad abiellu, lahkuvad oma vanematekodust, kus nad kogu senise elu veetnud on.

Seetõttu on kogu pulmatseremoonia vältel lisaks pruutpaarile tähelepanu keskpunktis ka kummagi poole vanemad ja teised lähisugulased. Ning veel: kui meie olema harjunud, et pruut ja peigmees on pulmapeo ja -tseremoonia ajal pidevalt justkui üks nimetaja, siis siin on tihti tähesäras vaid üks pool, samas kui teine vaatab eemal, kuidas tulevase abikaasaga rituaalide raames toimetatakse.

NB! et kõik ikka päris oleks, kandsin pulma ametlikuma osa jooksul üht lihtsat India traditsioonilist rõivast nimega kurta, kuldne sall lisaks kaelas ning sädelevad sussid jalas. Lisaks aitas kuumas ilmas piinade tekitamisele kaasa turbanilaadseks peakatteks seotud 6-meetrine riie, mis pidavat olema kohalike sõjameeste peakate vanast ajast.

Ja veel üks tähelepanek, mis mulle silma hakkas. Ega keegi väga ei teadnud, mis ja millal toimub. Ajakava justkui oli, aga 3 erineva inimese käest küsides, sai umbes 4 eri vastust ning lõpuks alagas ikka iga tseremoonia siis, kui mõni jumalatest heaks arvas. Veelgi enam, kui uurisime Ankuri ja teiste käest, et mis järgmiseks tulemas on ja mis rituaal, mida täpselt tähistab, siis tihtipeale ei teadnud lähemad asjaosalised ise ka vastust. Asjade kulgu juhtivad usu-isad pidavat teadma...

Ja tundub, et nii ongi. Väga värvikirev, autentne ja omanäoline India pulmapidu, eriti selle religioossed ja ajaloolised traditsioonid, kipuvad üha enam jääma vaid vanema generatsiooni pärusmaaks. Noored abiellujad on järjest läänelikumad, liberaalsemad ja ajavad läbi lihtsamalt. Sedasi jäi vähemalt mulle mulje.

Aga super elamus igal juhul! Must-see...