Lahtisi allikaid otsimas - tagasi!

Ja olengi tagasi Eestimaal! Harjun sügise, külma, mütsi-salli-kinnaste, tühjuse, vaikuse ja halli tänava- ning inimpildiga. Aga ka puhtuse, põhjamaise karguse ja selguse, täpsuse, eesti keele ja meelega. Ja tunnen ennast imelikult, kui ETV ilmateadvustaja ütleb, et ilmad on soojad, 5 kraadi, ja paraku ei ole veel külma ja lund oodata - poleks varem arvanudki, et ma sellist juttu veidraks pean...

Paarikuuline eemalolek on iseenesest lühike aeg, et mingeid suuremaid muutusi või erinevusi tajuda, ent siiski. Kuigi ka India müüjad/teenindajad ei olnud teab mis briljantsed kuldsuud ja abivalmis naeratajad, tunnen sisimas, kuidas Eesti klienditeenindaja on morn, emotsioonitu, väsinud ja tüdinud. Muidugi mitte kõik, nii must-valge olukord ka pole, kuid ikkagi - fakt, et midagi jääb vajaka, tungib minusse iseenesest vaikselt sisse.

Naljakas on see, et just verbaalselt kõneledes tunnen puudust eestikeelsetest juttu värvikamalt ilmestavatest sõnadest. Lisaks kasutan palju parasiitsõnu, mida ma viimasel ajal enda puhul täheldanud ei olnud (kuigi mine sa tea...).

Mul on heameel kodus olla, ent samas oli ka kurb Indiast lahkuda ning, nagu juba mainisin, tahan kõige kiuste tagasi minna, et seda värvikirevat maad veel avastada. Ma ei tunne puudust millestki konkreetsest, vaid Indiast koos selle veidruste, mastaapide, detailide ja värvidega tervikuna.

Ma tahaks loota, et mu blogi jälgimine pakkus igaühele midagigi. Mis iganes see siis ka poleks. Hea, kui suutsin jagada üksikuid hetki ja tekkinud mõtteid sealsest elust ja inimeste olemisest. Justnimelt üksikuid hetki ja mõtteid, sest ka kõige parema tahtmise juures on võimatu kirja ja pilti panna kõiki neid hetki, mis mu teele Indias iga päev jäid.

Need ligi 50 postitust on vaid killuke kõikidest neist silmapilkudest, olukordadest, tunnetest, inimestest, värvidest, maitsetest, lõhnadest, helidest, frustratsioonidest, piiritutest rõõmuhetkedest, vabadusest, näoilmetest, kehakeelest, vaadetest ja kogemustest, mille keskel ma elasin. Kahtlemata oli see põnev aeg! Iga inimene ja hetk õpetas tegelikult midagi, mille eest ma loodetavasti õige pea tänulik olen. Näis.

Sama on fotodega. Ma usun, et olen tabanud mõned päris head hetke-kaadrid. Kuid, oioioi, kui palju jäi lihtsalt jäädvustamata. Indias võiks vabalt eladagi Jaapani turisti kombel läbi foto-objektiivi, kuna ümberringi käib katkematu põnevusfilm...

Kui ma enne Indiasse minekut nimetasin blogi päises oleva foto juures selle riigi "kõikide võimaluste ja võimatuste maaks", siis nüüd ma ütleksin, et India on ikkagi kõikide võimaluste maa. Lihtsalt, üks võimatus on üks võimalustest.

Kui aeg-ajalt tuleb mõni teemakohane mõte, siis panen selle siia kirja. Üldiselt aga jääb ajaveeb talveunne ning ärkab aktiivsemalt siis kui mõni järgmine (kasvõi lühike) kauge maa seiklus teoks saab. Kui kauge on kauge, seda ei tea...

Ja nagu kirjanduse õpetaja Helmi Kelle targa raamatu kaudu selgeks tegi: lahtisi allikaid on hea üle maailma otsida küll, kuid tihtipeale leiad sa nad just kodust!

Nautige ja käituge korralikult.

Aitäh!

Viimased päevad Indias: Kalurite Cochin & vastakas Mumbai

Veel enne kui võtsin ette 27-tunnise rongisõidu Keralast Mumbaisse, veetsin päevakese mereäärses linnakeses nimega Cochin, arhitektuuriliselt tugevate Hollandi, Portugali, Prantsuse ja Briti mõjudega - jalutasin, käisin tabla ja sitari (India traditsioonilised pillid) kontserdil, vaatasin kalureid erinevaid meetodeid kasutades kala püüdmas ja õppisin rikshaga sõitma! Pildimaterjali siin:

27-tundi rongis oli muidugi omaette kogemus koos palavuse ja lõputu higistamise, kerjuste, pirukate ja tšai, prügiloopimise, ilusate vaadete, uute "sõprade" ja pikaksveninud peatustega.

Mumbai lõi mind kohe tõdemusega, et olen pärast 3 nädalat tagasi suurlinnas. Kõigele lisaks, nägin esimest korda Indias viibimise aja jooksul keset linna silla all kile varjus elamise näiteid (päris agulisse ei sattnud, aga nii ekstreemset vaesust enne polnud kohanud) ning kohtasin filmidest ja ettekujutustest tuttavaid stereotüüpseid lapskerjuseid, kelle nägu ja nahk olid sarnaselt riietega (mis kunagi olid olnud ilmselt värvilised...) muutunud ühtlaselt tuhmiks hallikas-pruuniks. Kahju, väga-väga ilusad lapsed olid. Mulle küll hirmsasti meeldib India inimesi pildistada ja oleksin neid õnnetuid kenasid väikseid inimesi tahtnud jäädvustada, aga esimest korda tundsin, et see poleks terakestki eetiline...

Esimesel õhtul ma vaat et kartsin ja vihkasin Mumbaid - kisa, kära, ekstreemne mustus, hull liiklus, võimatu leida vaba hotellituba (jah, mul polnud broneeringut ja nii andsin pärast mõningast otsimist alla ja ööbisin oma uue, umbes 40-aastase India sõbra, Josephi, pool-poissmeeste korteris, kellega rongisõidu ajal tutvusin - kaaslasteks 5 Josephi sõpra, kellega ta reede õhtu tähistamiseks Viru Valget puhta veega lahendas...), kannatamatult aeglane ja ülerahvastatud liiklus, rullnoka ülbusega taksojuhid...

Järgmisel hommikul, minu viimasel päeval Indias, käisin Mumbai ajaloolises kesklinnas (vähemalt minu meelest - selline turistikas paik) ja see mulle meeldis. Hoopis teistmoodi India. Isegi suhteliselt puhas, eemal paistmas pilvelõhkujad, India mõistes viisakas valgusfooridest kinnipidav liiklus, euroopalike mõjutustega suursugused arhitektuurilised näited. Kõige tipuks vapustav päikeseloojang, mille ajaks oli vaat et pool Mumbai elanikkonda mind saatma tulnud.

Ja nii ma siis istusin merelahe kaldal, vaatasin koos tuhandete kohalikega, kuidas mu viimane päev Indias silmapiiri taha vajub. Natuke kurb oli minna. Tundsin, et kõige kiuste tahan Indiasse tagasi! Selleks, et püüda mõista India inimesi paremini, mitte pahandada nende peale nii palju. Selleks, et nautida muretut India elu enam. Ja ikka selleks, et avastada uusi hetki ja paiku sellest riigis.

Tundsin, et tahan vabandada kõikide kohalike ees, kes 2.5 kuu jooksul teenimatult või teenitult mu pahameele osaliseks olid saanud. Tagantjärele tarkus: oleksin tahtnud enam aktsepteerida ja mõista. Ühtäkki meeldisin mulle nad kõik. Mulle meeldis, kui nad mind pildistasid, nime ja päritolu küsisid. Või siis niisama vahtisid. Mulle meeldisid isegi rikshajuhid ja kerjuslapsed, kes erineva suhtumise ja meelsusega minu ja raha vahele võrdusmärgi tõmbasid...

Nunnumeeter

Nonii: lükkame nunnumeetri põhja:

Muide, olen Eestis tagasi. Homme viimased muljed ja kokkuvõtvad täiemahulised statistilised analüüsid:)

Kui sõnad saavad uue tähenduse ja maailmapilt avardub

Pärast mägedes ja vaiksetes maapiirkondades seiklemist olen tagasi suurlinnas - Mumbai/Bombay! Sõna "crowded" sai siin minu jaoks uue tähenduse, jõudis uuele tasandile! Linnasisese rongiga tipptunnil meestevagunis kahe seljakotiga (millest üks 20kg kaalub) sõitmine tegi oma töö...

Paar muud pilti:

Kaunis hetk, sa peatu veel...

Olen koduteel! Põhimõtteliselt. See võtab nii 3.5 päeva. Pühapäeval juba Eestimaal. Seega ilmselt mu viimane blogipostitus India pinnalt, kuigi mine sa tea...

Viimased päevad veetsin mägedes. Imeline! Vabastav! Millised vaated! Tõeline nauding. Gurmaanidele. Jalutasin üles ja alla, sinna-tänna, siis jälle istusin ja nautisin hetke. Kuue päevaga tuli vast ligi 50km matkamist. Käisin tee- ja vürtsiistandustes, päikese ja vihmaga, kohalike dzunglipoistega ja ihuüksi. Suhtlesin külaelanikega, aga olin palju enda mõtetega omapäi. Ööbisin ühe öö värske õhu käes ja vaatasin-kuulasin kaks tundi langevat koske.

Jõudsin äratundmisele, et vähemalt korra aastas pean ma mägedesse saama. See annab energiat. Seista pilve piiril, käed avatult laiali sirutatud, võimas ja külmavärinaid tekitav vaatepilt otse ees laiumas, ning lasta kuuldavale eestimaine sõjahüüd, mis avarustest vastu kajab – mida sa hing veel ihkad. Tõeline akude laadimine! Kohati, kui udu oli nõnda tihe nagu seisaksin silmitsi valge paberilehega, andis energiat isegi puhas teadmine ja tunne, et tegelikult on siinsamas võimas vaatepilt ja India avarused.

Kumily. Lisaks vürtsiistandustele, mille parimad palad eelmise postitusega pildiseeriasse raamisin, käisin oma uhiuute taani sõpradega kolme dzunglipoisi juhtimisel kahepäevasel matkal. Ööbisime värske õhu käes, vihmakatteks sinine kile. Sõime kana, mis/kes meiega esimesed kolm kilomeetrit vapralt ja veel elusana kaasa reisis. Kuulasime ja õppisime tundma dzunglipoisi mõttemaailma, arvamust religioonist ja usku puhtalt loodusesse.

Munnar. Gods own country – nagu Kerala slogan ütleb. Olen nõus! Teeistandused, mis siin kõikjal laiuvad, on silmipimestavalt ilusad ja panevad mu päevas vähemalt paar tosinat korda külmavärisema. Distantsilt vaadates on vormikatel küngastel ja nõlvadel laiuvad teepuud nagu pehmed padjakesed tihedalt teineteise kõrval. Silmadega üle avaruste lastes märkan iga kord lugematul arvul erinevat tooni rohelist värvi. Kiirelt liikuvad pilved ja päike lisavad ainult põnevust. Ja kui juhtun selle kauni vaatepildi keskel veel värviliselt riietatud naisi teelehti korjamas nägema – fotohoolik (või oli selle nimi fotopede) minus saavutab täie võimsuse...

Täna tegin oma esimesed sammud rikšajuhiks saamisel - päris pull masin!

Kerala ise on maakond/osariik, mis on jätnud mulle suurepärase mulje. Äärmiselt sõbralikud inimesed, kellest paljud räägivad suhteliselt head inglise keelt (mujal, kus ma käinud, on lood hullemad olnud). Siin on võrdlemisi puhas. Ja tundub, et inimesed on India keskmisest jõukamad. Võta siis näpust – ehk on see tõesti kommunistide teene, kes siin võimul. Mõne linna erakorralistel valimistel, tõugati nad aga troonilt. Siiski, punalipud lehvivad ja sirp ning vasar vilksatavad tuulest olenevalt.

See kõik on aga vaid kaduv-väike osa kõikidest nendest hetkedest, mida ma siin iga tunniga kogen ja näen...

Oma viimasel päeval Munnaris sain vist pihta, miks mulle siin nii metsikult võrreldes muu Indiaga meeldib – nägin helesinist taevast. Ja ma ei suutnud meenutada, et ma seda viimase kahe ja poole kuu jooksul näinud oleksin...

Ekskursioon vürtside maailma

Vanaemale, aga ka vanaisale ja kõigile teistele huvilistele pilte:

Käisin Kumily`s vürtside ja ravimtaimede aias/istanduses.

Paradiis!

Punalippudega ehitud autod, mis signaalitades ringi kihutavad. Tänavatel karjuvad meestekarjad. Kõikjale üles tõmmatud punaste lindikeste-lipukeste jadad. Valjuhääldi saatel tiirutavad jeepid. Rahvakogunemised. Sirp ja vasar punasel kangal.

Ei ole kommunistlik Hiina. Või minu jaoks olematute mälestustega Nõukogude Liit. On India, 2009 aasta, Kerala osariik. Väidetavalt sai siin kunagi võimule esimene demokraatlikult valitud kommunistlik valitsus. Äsjastel valimistel võttis aga kongress kommunistidelt võimu.

Paljud Kerala elanikud peavad endist Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad suureks sõbraks. Mõned teavad seetõttu isegi väga täpselt Eestit. Kommunism paistab siin ikka veel päris õitsevat.

Keralas on väga palju kristlasi, mõnes kohas kolmandik elanikest. Sellega käivad kaasas imeilusad väikesed kirikud. Jeesus Kristus ilutseb kõikjal (veidi liialdan...) ja tõesõna, eile 4 tundi kõige hullema kamikaatse-juhi bussis pimedatel mägiteedel kihutades oli mul selle üle hea meel. Kõikenäinud kohalikud olid bussis paanikas, mina ateistina lõin mõttes risti ette. Aga jõudsime õnnelikult kohale.

Viimased päevad veetsin Kerala rannikuäärsetel jõgedel ja kanalitel. Sõitsin suuremate ja väiksemate paatidega tundide viisi kookospalmide, banaanipuude, ananasside, riisipõldude ja imekspandavate külakeste vahel. Istusin niisama, nautisin paradiisi-vaateid, päikesepaistet ja vihmasadu, naisi jões pesu pesemas, mehi paate valmistamas, lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Lugesin raamatut, jõin kookospiima, pildistasin kalureid ja lihtsalt lõõgastusin.

Jalutasin külades, imetlesin pardikasvatust. Õppisin, kuidas ühte põldu kasutada aasta jooksul esmalt riisikasvatamiseks, seejärel partide toitmiseks ja lõpuks kalakavatusena. Siis jälle otsast peale. Iga eelnev pidavat järgnevalt tegevusele kasulik olema.

Kuna pildid räägivad rohkem kui minu ilusad sõnad, siis heitke pilk siia:

Tõeliselt vabastav tunne. Maapealne paradiis!

Nüüd olen Kumily`s – mind ootavad vürtsi-, kohvi- ja teeistandused. Hõimutantsud, India võitluskunsti etendused, imelised mägised vaated. Veedan mõned päevad mägedes. Kumily, Munnar ja Ooty on mõttes. Ja siis juba kodu!

I reisunädal selja taga

Käisin täna elevandiga ratsutamas! Või kuidas seda öeldaksegi. Igal juhul tegin selle triki ära. On ikka paksu nahaga loom küll. Ja rahulik. Aga paganama kihvt ja omamoodi armas ka. Eriti beebi-elevant, ja eriti siis kui oma londiga järjekordset banaani lunib! Londiste banaanidega toitmine ja tema vastuteeneks antud londi-kõdi olid pea sama vahvad kui tema seljas ratsutamine.

Ehk siis olen Varkalas – kena ja vaikne turisti-kuurort Araabia mere rannal, India läänerannikul. Kuigi valgeid inimesi näeb siin igal sammul, tunnen end oma nädalase Lõuna-India seikluse jooksul esimest korda vabana. Naudin mitte millegi tegemist, vaatan mitte kunagi peatuvaid laineid, kuulan meremühinat, jalutan rannaliival või kivipanga serval, ujun hirmsoolases vees, istun mõnes kohvikus ja joon teed ning loen raamatut India iseseisvumisest. Kui vaid pilved potentsiaalselt imelist päikeseloojangut ära ei rikuks juba teist õhtut järjest. Ajal pole tähtsust. Puhkan selles kõige otsesemas tähenduses. Aga ärge arvake, et see alati nii lihtne on. Eriti minusuguse jaoks, kes ei oska (veel) nii edukalt logeleda. Õpin usinalt!

Veidi mu viimasest nädalast:

- Mamallapuram ja Pondicherry idakaldal olid mõnusad paigad (esimene küla ja teine endine Prantsuse koloonialinn), kus tundsin end siiski veidi ebamugavalt ja veidi nukrana üksi reisides.

- Kodaikanal, 2000m kõrgusel asuv küla, kust end järgmisena leidsin, pakkus silmiseletamatu kogemuse pilve sees elamisest. Tõesti, mitte midagi ei näinud, vihma muudkui kallas ja üleüldse oli nõnda rõske ja külm, et mõtlesin end korraks suisa Eestimaises novembris olevat.

- Madurai, linn, mis oli mu jaoks poolepäevane peatuspaik rongi ootamisel, pakkus palju. Ilmselt seetõttu, et mul polnud sinna minnes mitte ühtegi ootust (milles pettuda...). Käisin kõige vägevamas templis mu Indias oldud aja jooksul. Kohtasin lahkeid ja sõbralikke inimesi. Tutvusin India mehega, kes on käinud Eestis! Suhtlesin teise India mehega, kes on pisikese pojaga viimase harimise eesmärgil mööda maad ringi sõidab ja erinevaid paiku näitab.

Ja nüüd siis Varkalas. Pooljuhuslikult jooksin siin esimese asjana kokku kahe Belgia tüdrukuga, kellega Hyderabadis 2 kuud koos töötasime. Poleks arvanud, et mul neid nähes nii hea meel on!

Homme hommikul valmistan koos ühe kohaliku mehega, kelle pere juures eile ööbisin, meile indiapärase hommikusöögi, naudime seda kõige ehedamal moel üheskoos ning seejärel hüppan taas rongile ja põrutam veidi põhja poole. Mind ootavad Kollam, Alleppy ja Cochin – öised ja päevased paadisõidud palmipuude, riisipõldude ja vesiste külade vahel.

Olen kohanud nädalaga mitmeid teisi rändajaid. Enamasti vanuses 30 ja sedasi. Igaühel oma tee Indias. Igaüks on tulnud eri kohast ja minemas eri suunda. Mõnikord muudetakse seniseid plaane ja ühendatakse rajad. Aga enamasti veedetakse päev koos, puhutakse tarka maailmajuttu või lõputult mõttetut loba ja minnakse siis oma teed. Igaüks jätab teise kogemusse oma jälje. Enamasti pisikese, ent siiski.Need on inimesed, kes tulevad su ellu ootamatult ja lähevad siis kes-teab-kuhu. Täpselt nagu Birgot nende kohta tabavalt ütles. Naudin neid nii nagu nad on, ilma mingite kohustusteta sõpradeks saada. Mõnus. Maailma on kirev!

...ja poleks arvanud, et kodu nõnda palju igatsen. Ärge arvake, siin on mõnus olla ja mulle väga meeldib seda maailma nurka avastada. Kuid üksi reisides tuleb ikka kohati igatsus kallite koduste inimeste, sõprade, Eesti toidu, uudiste, sooja kraanivee, mitte-soolase madala mereranna ja muu sellise järele.

Idarannikul

Seiklus algas Hyderabad-Chennai rongis, kus sattusin ühte "kupeesse" prantsuse kutiga, kes on 2 kuud Indias rännanud ja plaanib läbi muu Aasia rännata kuni 2010. aasta lõpuni. Chennai: liiga suur linn. Ei teinud seal ühtegi üleliigset liigutuast. Bussijaamast väljasaamiseks läks bussil 20minutit. Kohutav.

Mamallapuram: kena väike mereäärne küla. Rentisin ratta, sõitsin ringi, nautisin merd ja kaluripaate. Sõin kala. Püüdsin liival istudes ühe kohalikuga tulutult kala. Jalutasin niisama, logelesin ja puhkasin sõna otseses mõttes. Kogusin energiat eesolevaks.

Pondicherry: Prantsuse koloonia. Puhas linn, vähemalt see "prantsuse" pool. Taas mere ääres. Hotellitoast merevaade. Nautisin laineid, jalutasin ja tegin jälle eimidagi - suurepärane!

Homme siis Auroville hipiküla (pole õrna aimugi, mida oodata) ja õhtul öörong lääne suunas - mägedesse mõneks päevaks.

3 nädalat novembris

Täna, juba paari tunni pärast, istun rongile ja põrutan India idarannikule. Algab minu 3-nädalane seiklus Lõuna-Indias, mille suhtes ma tunnen juba märgatavat põnevust. Vaiksed mereäärsed kuurort-asulad, tõeline hipiküla, endine prantsuse koloonia linnake, paadisõidud Kerala imelistel järvedel/jõgedel/kanalitel, päikesetõusud idarannikul ja loojangud läänepoolse mere ääres, kohvi- ja teeistandused mägedes, veidi matkamist, palju kohalikke lihtsaid maainimesi ja palju muud.

Mõneti tunnen ka kartlikkust - üksinda, vaid iseenda mõtete keskel olles, on küll hea, kuid ehk vajaksin mõnda reisikaaslast. Eks oma osa on selles ka minu hetke nõrgal tervisel, mis ettevaatlikuks teeb.

Esialgse plaani kohaselt näeb mu teekond välja selline:

Kindlasti plaanin ära käin:

1. Idarannikul - Mahabalipuram, Pondicherry ja Auroville

2. Läänerannikul peamiselt Keralas - Cochin, Ooty, Alleppey, Varkala ja Hampi.

Võimaluse piires teen blogipostitusi ja jagan pilte. Kindlam on end kursis hoida Twitteri kaudu (markosiller).

Raske viimane nädal Hyderabadis

Projekti ja AIESECi praktikaga on selleks korraks siis ühel pool. Raamat valmis! Juhhei! Tõepoolest, väga ilus ja suurepärane tuli. 150 lk põnevat lugemist ja kaasahaaravaid pilte. Kaanefotol muide noormees Eestimaalt poseerimas:)

Viimane nädal siin on olnud raske ja väljakutseterohke.

Esiteks maadlesime endiselt rahaküsimustega. Kohalik AIESEC ei tahtnud mitte kuidagi meile algselt lubatud summasid tasuda. Edasilükkamised, viivitused, uued vabandused ja vähenenud summad said juba meie igapäevaelu osaks. Lõpp hea, kõik hea - raha olemas ja kõik rahul!

Teiseks oleme viimase nädala ja rohkemgi veel kõvasti kirjutanud ja kirjutanud. Ikka hommikust õhtuni. Lugenud taustamaterjali ja siis jälle kirjutanud. Päris keeruline on mõne templi ajaloost kirjutada, kui erinevad internetiallikad annavad aluseks suhteliselt erinevaid aasta-arve, nimesid ja legende. Aga samas on see kõik väga hariv. Mu jaoks aitas see märksa paremini siinset kultuuri ja religiooni tundma õppida. Ja lõppeks - tulemus oli pingutust väärt!

Kolmandaks - olin päris korralikult haige. Palavik ja kõikvõimalikud valud, süda paha ja muu selline. Andsin korralikus ja kallis erahaiglas vereproove - malaaria pole, mingite näitajate järgi gripp ka pole. Küsin siis, et mis mul ikkagi viga on ja kuidas ravida?! Mille peale arst vastab, et no ju see mingi viiruslik gripp ikka on. Sõin kolme-nelja päeva jooksul sisse sellise koguse erinevaid tablette, et pole vist terve elu jooksul ka nõnda palju neid sisse ahminud. Kuigi ma seda tabletimajandust ravimisel ei fänna, siis mis sa teed kui ikka nii sant on olla, et paneb tõsimeeli varasema Eestisse tagasipöördumise peale mõtlema. Miski 80 tundi veetsin julgelt voodis horisontaalis. Nüüd olen enam-vähem korras, ainult et nõrk ja päris palju kaalus kaotanud.

Haiglas arsti külastamise juures oli parim hetk see, kui doktorionu küsis, et kust ma siis ka päris olen. Kuulnud, et Eestist, küsis täpsustuseks: see on seal Venemaa kõrval eksole?! Saanud kinnitava vastuse, teatas uhkelt: "Ahaa...te olete ju maailma parimad selles naistekandmises, eksole..."! Vat kus lops. Kanter, Veerpalu, Märtin ja Kanepi - häbenege:)

Paar pildiseeriat minu viimaste nädalate tegemistest:

Elu trellitatud akende taga, rongis

Igas peatuses tuleb peale mõni uus kerjus. Igaühel oma stiil ja "põhjus" raha lunimiseks. Kes käib kargu najal ja kõlistab tähelepanu võitmiseks juba peos olevaid münte; kes tirib oma mööda maad roomavat jalutut keha edasi käte abil ja sosistab "Help, sir, please...". Mõni eksponeerib oma vasaku jala proteesi, püksisäär demonstratiivselt üles keritud. Mõni teine jälle vihjab mõmisedes oma puuduvale käele. Üks noor tüdruk hoiab käes raha jaoks mõeldud alumiiniumtopsi ja juhib enda järel laulvat pimedat naist. Teine, veidi vanem tüdruk, jällegi talutab enda ees niisama podisevat pimedat naist...

Minu vastas istuv umbes 3-aastane poiss vaatab iga kerjust suure imestusega - suured tumedad rosinasilmad pärani, suu vaikselt ammuli vajunud. Tõmbub iga mööduva kerjuse eest veidi tagasi, kuid põrnitseb neid siiski vähem kui poole meetri kauguselt. Huvitav, mida ta küll mõtleb iga mõne minuti tagant seda kurba pilti nähes, mõtlen ma endamisi. Milliseid mõtteid väikese lapse maailm küll genereerib sellistes olukordades...

Poisi isa lausub igale kerjusele resoluutse ja kindlakäelise "ei" ja pöörab pilgu mujale. Üle vahekäigu istuv poisi ema teeb iga järjekordset kerjust nähes pähe maailma kõige ükskõiksema näo ja püüab kõigest väest näida ignoreeriv ja kalk. Ja iga viimase kui kerjuse puhul õnnestub tal see umbes täpselt 2 sekundiks - siis ta murdub, ohkab kuuldamatult ja avab iseenda ja kerjuse suhtes lootusetu miimika saatel käekoti, et haarata järjekordse mündi järele...

"Tšai. Kohvi. Tšai, tšai, kohviii. Vaterr bottel. Vaaater, sohvt drink, kuul drink. Biskits, tšips. Samooosa, samooosa. Kohviii, tšai!" Ruudulistes särkides mehed käivad mööda vahekäiku edasi ja tagasi ja edasi ning müüvad kõikvõimalikku kraami, mida kõrist ja söögitorust alla lasta.

Minu vastas istuva pisikese poisi isa ostab tassi teed. Rüüpab seda vaikselt. Naudib mõned minutid, hammustab kodust kaasavõetud pirukat kõrvale. Rüüpab veidi veel ja ongi tee otsas. Muurab plastmasstopsi kokku ja lennutab avatud ent trellitatud rongiaknast välja. Tema üle vahekäigu istuv abikaasa teeb sama. Täiesti süütul, naiivsel ja ükskõiksel pilgul. Neile ei tule mõttessegi, et nende vaevu kolmene poeg peab nende kahe plasttopsiku ja ülejäänud miljardite tonnide prügi keskel elama veel 70 aastat. Või siis märksa vähem, kuna reostatud elukeskkond lühendab eluiga. Kahju hakkab neist...

Tõusen püsti. Lähen ja seisan avatud vaguniuksele. Pistan pool keha ja pea uksest välja. Lasen möödakihutaval tuulel oma juukseid sasida ja niiskuse piisku näkku lennutada. Seisan ja naudin. Naudin vaatepilti täiel rinnal: riisipõllud, kummargil naisi seal töötamas, mehed lehmadega vagu ajamas, mango-aiad, banaanipuud, puuvill, suhkruroog, ananassipuud. Lihtsalt ilus!

Tšaii, kohviii. Tšai! Tulevad taas müüjad-poisid. Ja uued kerjused. Uued peatused. Ja omanikke vahetavad mündid. Ja pirukad. Ja karastusjoogid. Ja lendavad papptopsid...

Selline ta on. See rongisõit Indias.

Kas me sellist religiooni tahtsimegi...

Viimane projektialane reis viis meid ca 300 000 elanikuga Tirupathi linna, mis suuresti elab ja eksisteerib vaid selleks, et "teenindada" enda külje all, ligi 1000m kõrgusel, asuvat templit (Venkateshwara) külastavaid palverändureid.

Tirumala, linnake, mis mäe otsas templit ümbritseb, elab veelgi enam pühakoja nimel. Iga rakuga. Iga liigutusega. Pea 12 000 inimest teeb kõik selleks, et võtta vastu väidetavalt keskmiselt 50 000 (parimatel päevadel vähemalt 100 000, maksimaalselt väidetavalt kuni 500 000) palverändurit päevas! Muljetavaldav!

Mul jäi kusagilt meelde, et Tirumala on Meka, Jeruusalemma ja Rooma järel külastatavuselt neljas püha paik maailmas. Aga no, eks igaüks proovib parim ja suurim olla - võta siis näpust, kus tõde on...

Kogu pingutus ja pikk ootamine selle massi sees oli kõike väärt ning tõepoolest - see tempel onkuidagi erilisema atmosfääriga, kui kõik need teised kümned, mida külastanud olen. Aga siiski...

Mida enam ma Hinduismi templeid külastan, seda enam too religioon minus vastuolusid tekitab. Ühelt poolt on hindud nagu kõik teised usklikud teoorias head ja puhtad ja õndsad, kes külastavad templit selleks, et olla kahekesi oma jumalaga ning saada temalt õnnistust. Ja mulle väga meeldib see osa, põnev on tundma õppida ja mõista proovida.

Aga...

No mitte ma ei mõista, kuidas saab end vabalt ja pühendunult tunda kui tuhanded inimesed koos sinuga ootavad templisse pääsemist meeletult pikkades järjekordades metallist piirdeaedade keskel vaikselt edasi liikudes. Puurid, võred, metallist piirded, turvaväravad, läbiotsimised - kõik see tekitab minus kommertslikkuse, mitte spirituaalsuse, tunde. Seda esiteks.

Teiseks ei mõista ma miks peab, ja kuidas see sellise heaks jüngriks olemise juures üldse võimalik on, seda ootamist trügides korraldama ja süütut nägu tehes järjekorras ette nihverdama. OK, ma saan aru, et kihk jumala ette pääseda on meeletu, aga siiski. Järjekorras olen väike suli, aga mõni minut hiljem jumala ees kõige puhtam, parem, süütum, lojaalsem ja õndsam olend üldse. Kahepalgeline.

No rahvarohkes rivis seistes ma enam-vähem talun veel seda, kui olematu personaalse füüsilise ruumiga harjunud India onu mulle oma pehme õllekõhu kannikatesse surub (sest ta on minust sedapalju lühem) ja teist nägugi ei tee. Või siis kannatan ära ka selle kui taganttulijad minu paljaid labajalgu oma varbaküüntega toksivad, lootest vist mu kahe jala vahelt läbi trügida.

Aga no püha müristus, kui kohe-kohe jumala ees maad suudlevad Hindud lähevad väga siira vägivallaga tõuklema ja kaklema, siis mu mõistus enam ei võta. No kohe üldse mitte! Kui sa ikka käed käiku lased, kaaskannatajat sõimad, siis mis õnnistusest sa räägid.

Kui usk selliseid tegusid nõuab ja kahepalgeline on, siis, andke andeks, mina ei tahaks sellisesse religiooni kuuluda.

Kuid vast on minu selline mõttekäik vaid mündi üks pool ja tegelikult on see ainus vastuoluline asi Hinduismi juures. Aga see-eest väga kriipiv...

Tirupathi pildid siin:

Üks asi veel: Hindud, kes pidavat olema äärmiselt tolerantsed kõikide teiste usundite suhtes, palusid meil enne templisse sisenemist alla kirjutada deklaratsioonile, mis ütles, et olgu me mis tahes muust religioonist, me austame tolle templi jumalat, tolereerime tema ideoloogiat vms ja ei praktiseeri templis olemise ajal muid usundeid. Mõistetav mõneti, aga huvitav.

Veel liiklusest

Ja olengi jutuga tagasi alguses, kui tegin postituse India liiklusest, mis oli üks esimese silmatorkavaid nähtusi. Vahepeal olen harjumise tulemusena hakanud toimuvat elu loomuliku osana võtma, kuid viimased seigad panid mind taas kirjutama.

Tagantpoolt ettepoole. Tänasest päevast mineviku poole vaadates.

Täna lugesin Postimehest (suisa Eesti uudistes!), et Indias põrkasid kokku 2 reisirongi - hetkeseisuga 21 hukkunut. Ise täna hommikul 12-tunniselt rongisõidult tulnuna ning päeva-paari pärast taas rongi istuva reisijana, ei lohuta lõpuni ka teadmine, et kuigi Indias reisib rongiga iga päev 18,5 miljonit inimest, siis juhtub aastas vaid 300 õnnetust. Paneb mõtlema siiski. Aga no ohtlik on ka igal pool mujal. Ja mitte ainult Indias.

Põhjus, miks ma juba täna (meie reis Tirupathisse ja Gunturisse pidi kestma mõned päevad kauem) tagasi Hyderabadi kodus olen, on kurb. Nimelt sattusid minu 4 meeskonnakaaslast kahe suure reisibussi avariisse. Mina magasin samal ajal hotellis und. Kuigi oli pea et laupkokkupõrge, siis väikese kiiruse tõttu pääsesid nad õnnelikult. Mõned kohaliku stiilitundetuseta õmblused, paar kergemat põrutust, sinikad ja peamiselt šokk. Aga siiski. Karm.

Põhjus, miks kaks bussi kokku põrkasid peitub aga siinses liikluskultuuris. Konkreetne õnnetus toimus kurvis, sellest ka veidi väiksem kiirus. Autod, rikshad, bussid ja kõik muud veerevad isendid sisenevad (ka maanteel ja mägiteedel) kurvi meie mõistes märkimisväärselt suurel kiirusel ja (pane nüüd tähele) nägemata, kas ja kes vastu tuleb. Enamasti on suure kiiruse säilitamiseks vaja hõivata aga sõidutee vastassuund, mis tekitab automaatselt väga ohtliku olukorra. Ja sedasi tehakse nii pimedas kui ka päevasel ajal. Ainsaks märguandeks kurvi sisenemisel on signaalitamine - et kui kostub ka vastu-tuututamist, siis peab ettevaatlik olema. No ja siis mõnikord läheb s*tasti ja ... põmm!

Mõned tunnid pärast 4 kaaslase avariid asusime ülejäänud seltskonnaga bussiga, loomulikult, teele ühe India kõige käidavama templi juurde. Kuna see asub umbes 1000m kõrgusel, siis tähendas tee sinna imeilusa vaatega ent adrenaliinirikast sõitu. Efekti duubeldamiseks sattus meie bussi roolis olema üks hullumeelne kamikaatse-juht. Jõudsime siis õnnelikult kohale!

Ma ei pea ennast kõiksugu ohtude suhtes väga kartlikuks inimeseks (jah, mul on omad "lemmik"ohud siiski), kuid mida aeg edasi, seda kartlikum ma India liikluse keskel olen. Kui alguses tundus see ekstreemsus siiski ohutu, siis nüüd olen aegamisi suuremaid ja väiksemaid õnnetusi näinud, mis on teinud ettevaatlikumaks.

Nii mõnelgi korral oleme palunud oma rendiauto juhil aeglasemalt või ettevaatlikumalt sõita. No, teate, ega nad ikka väga ei suuda. Ju on see neil veres, muudmoodi ei saa. Proovi sa Taavile rannavollet mängides öelda, et "servi nüüd rahulikult ja kindla peale" - raudselt paneb siis võrku! Sama siin.

Ja nii ma siis olengi mitmel korral mõelnud, et mille tõttu nad siin sedasi sõidavad. Või üldse need lõunamaalased. Mis on see taust ja põhjus?!

Veidi irooniliselt ja mitte-tolerantselt olen mõne hulljulge sõidu ajal siin Indias endamisi mõlgutanud, et ehk on see miljardiline rahvaarv, mis paneb ükskõiksemalt käituma. Mõni liikluses hukkunu siis ees või taga. Ja kohe järgmisena olen leidnud enda peast hääle hõikamas: "...aga, kuulge, siin bussis on üks tüüp, kelle kaasmaalasi on maailmas vaevu miljon..."

Eile tuli keegi meist välja teooriaga, et Indialased usuvad, et kõik on jumalate kätes. Ka nende saatus liikluses. Ja kuna vähemalt teoorias püüdlevad Hindud hea karma poole, siis usuvad nad, et nende headus ja positiivne karma kaitsevad neid ka teedel õnnetuste eest.

Samas. Ka Eestis juhtub väga palju õnnetuid liiklusõnnetusi. Indias tarbitakse alkoholi vähem, mistõttu võib eeldada, et purjuspäi sõitmist on vähem. Ja lisaks ei ole ma tähele pannud, et mingid kutid sooviksid siin väga oma mehisust üleliia kihutades välja näidata. Kaootiline, ent rahulik.

Võta siis näpust.