Veel liiklusest

Ja olengi jutuga tagasi alguses, kui tegin postituse India liiklusest, mis oli üks esimese silmatorkavaid nähtusi. Vahepeal olen harjumise tulemusena hakanud toimuvat elu loomuliku osana võtma, kuid viimased seigad panid mind taas kirjutama.

Tagantpoolt ettepoole. Tänasest päevast mineviku poole vaadates.

Täna lugesin Postimehest (suisa Eesti uudistes!), et Indias põrkasid kokku 2 reisirongi - hetkeseisuga 21 hukkunut. Ise täna hommikul 12-tunniselt rongisõidult tulnuna ning päeva-paari pärast taas rongi istuva reisijana, ei lohuta lõpuni ka teadmine, et kuigi Indias reisib rongiga iga päev 18,5 miljonit inimest, siis juhtub aastas vaid 300 õnnetust. Paneb mõtlema siiski. Aga no ohtlik on ka igal pool mujal. Ja mitte ainult Indias.

Põhjus, miks ma juba täna (meie reis Tirupathisse ja Gunturisse pidi kestma mõned päevad kauem) tagasi Hyderabadi kodus olen, on kurb. Nimelt sattusid minu 4 meeskonnakaaslast kahe suure reisibussi avariisse. Mina magasin samal ajal hotellis und. Kuigi oli pea et laupkokkupõrge, siis väikese kiiruse tõttu pääsesid nad õnnelikult. Mõned kohaliku stiilitundetuseta õmblused, paar kergemat põrutust, sinikad ja peamiselt šokk. Aga siiski. Karm.

Põhjus, miks kaks bussi kokku põrkasid peitub aga siinses liikluskultuuris. Konkreetne õnnetus toimus kurvis, sellest ka veidi väiksem kiirus. Autod, rikshad, bussid ja kõik muud veerevad isendid sisenevad (ka maanteel ja mägiteedel) kurvi meie mõistes märkimisväärselt suurel kiirusel ja (pane nüüd tähele) nägemata, kas ja kes vastu tuleb. Enamasti on suure kiiruse säilitamiseks vaja hõivata aga sõidutee vastassuund, mis tekitab automaatselt väga ohtliku olukorra. Ja sedasi tehakse nii pimedas kui ka päevasel ajal. Ainsaks märguandeks kurvi sisenemisel on signaalitamine - et kui kostub ka vastu-tuututamist, siis peab ettevaatlik olema. No ja siis mõnikord läheb s*tasti ja ... põmm!

Mõned tunnid pärast 4 kaaslase avariid asusime ülejäänud seltskonnaga bussiga, loomulikult, teele ühe India kõige käidavama templi juurde. Kuna see asub umbes 1000m kõrgusel, siis tähendas tee sinna imeilusa vaatega ent adrenaliinirikast sõitu. Efekti duubeldamiseks sattus meie bussi roolis olema üks hullumeelne kamikaatse-juht. Jõudsime siis õnnelikult kohale!

Ma ei pea ennast kõiksugu ohtude suhtes väga kartlikuks inimeseks (jah, mul on omad "lemmik"ohud siiski), kuid mida aeg edasi, seda kartlikum ma India liikluse keskel olen. Kui alguses tundus see ekstreemsus siiski ohutu, siis nüüd olen aegamisi suuremaid ja väiksemaid õnnetusi näinud, mis on teinud ettevaatlikumaks.

Nii mõnelgi korral oleme palunud oma rendiauto juhil aeglasemalt või ettevaatlikumalt sõita. No, teate, ega nad ikka väga ei suuda. Ju on see neil veres, muudmoodi ei saa. Proovi sa Taavile rannavollet mängides öelda, et "servi nüüd rahulikult ja kindla peale" - raudselt paneb siis võrku! Sama siin.

Ja nii ma siis olengi mitmel korral mõelnud, et mille tõttu nad siin sedasi sõidavad. Või üldse need lõunamaalased. Mis on see taust ja põhjus?!

Veidi irooniliselt ja mitte-tolerantselt olen mõne hulljulge sõidu ajal siin Indias endamisi mõlgutanud, et ehk on see miljardiline rahvaarv, mis paneb ükskõiksemalt käituma. Mõni liikluses hukkunu siis ees või taga. Ja kohe järgmisena olen leidnud enda peast hääle hõikamas: "...aga, kuulge, siin bussis on üks tüüp, kelle kaasmaalasi on maailmas vaevu miljon..."

Eile tuli keegi meist välja teooriaga, et Indialased usuvad, et kõik on jumalate kätes. Ka nende saatus liikluses. Ja kuna vähemalt teoorias püüdlevad Hindud hea karma poole, siis usuvad nad, et nende headus ja positiivne karma kaitsevad neid ka teedel õnnetuste eest.

Samas. Ka Eestis juhtub väga palju õnnetuid liiklusõnnetusi. Indias tarbitakse alkoholi vähem, mistõttu võib eeldada, et purjuspäi sõitmist on vähem. Ja lisaks ei ole ma tähele pannud, et mingid kutid sooviksid siin väga oma mehisust üleliia kihutades välja näidata. Kaootiline, ent rahulik.

Võta siis näpust.