In Incredible India

Lahtisi allikaid otsimas - tagasi!

2009-11-24T11:28:00.000-08:00

Ja olengi tagasi Eestimaal! Harjun sügise, külma, mütsi-salli-kinnaste, tühjuse, vaikuse ja halli tänava- ning inimpildiga. Aga ka puhtuse, põhjamaise karguse ja selguse, täpsuse, eesti keele ja meelega. Ja tunnen ennast imelikult, kui ETV ilmateadvustaja ütleb, et ilmad on soojad, 5 kraadi, ja paraku ei ole veel külma ja lund oodata - poleks varem arvanudki, et ma sellist juttu veidraks pean...

Paarikuuline eemalolek on iseenesest lühike aeg, et mingeid suuremaid muutusi või erinevusi tajuda, ent siiski. Kuigi ka India müüjad/teenindajad ei olnud teab mis briljantsed kuldsuud ja abivalmis naeratajad, tunnen sisimas, kuidas Eesti klienditeenindaja on morn, emotsioonitu, väsinud ja tüdinud. Muidugi mitte kõik, nii must-valge olukord ka pole, kuid ikkagi - fakt, et midagi jääb vajaka, tungib minusse iseenesest vaikselt sisse.

Naljakas on see, et just verbaalselt kõneledes tunnen puudust eestikeelsetest juttu värvikamalt ilmestavatest sõnadest. Lisaks kasutan palju parasiitsõnu, mida ma viimasel ajal enda puhul täheldanud ei olnud (kuigi mine sa tea...).

Mul on heameel kodus olla, ent samas oli ka kurb Indiast lahkuda ning, nagu juba mainisin, tahan kõige kiuste tagasi minna, et seda värvikirevat maad veel avastada. Ma ei tunne puudust millestki konkreetsest, vaid Indiast koos selle veidruste, mastaapide, detailide ja värvidega tervikuna.

Ma tahaks loota, et mu blogi jälgimine pakkus igaühele midagigi. Mis iganes see siis ka poleks. Hea, kui suutsin jagada üksikuid hetki ja tekkinud mõtteid sealsest elust ja inimeste olemisest. Justnimelt üksikuid hetki ja mõtteid, sest ka kõige parema tahtmise juures on võimatu kirja ja pilti panna kõiki neid hetki, mis mu teele Indias iga päev jäid.

Need ligi 50 postitust on vaid killuke kõikidest neist silmapilkudest, olukordadest, tunnetest, inimestest, värvidest, maitsetest, lõhnadest, helidest, frustratsioonidest, piiritutest rõõmuhetkedest, vabadusest, näoilmetest, kehakeelest, vaadetest ja kogemustest, mille keskel ma elasin. Kahtlemata oli see põnev aeg! Iga inimene ja hetk õpetas tegelikult midagi, mille eest ma loodetavasti õige pea tänulik olen. Näis.

Sama on fotodega. Ma usun, et olen tabanud mõned päris head hetke-kaadrid. Kuid, oioioi, kui palju jäi lihtsalt jäädvustamata. Indias võiks vabalt eladagi Jaapani turisti kombel läbi foto-objektiivi, kuna ümberringi käib katkematu põnevusfilm...

Kui ma enne Indiasse minekut nimetasin blogi päises oleva foto juures selle riigi "kõikide võimaluste ja võimatuste maaks", siis nüüd ma ütleksin, et India on ikkagi kõikide võimaluste maa. Lihtsalt, üks võimatus on üks võimalustest.

Kui aeg-ajalt tuleb mõni teemakohane mõte, siis panen selle siia kirja. Üldiselt aga jääb ajaveeb talveunne ning ärkab aktiivsemalt siis kui mõni järgmine (kasvõi lühike) kauge maa seiklus teoks saab. Kui kauge on kauge, seda ei tea...

Ja nagu kirjanduse õpetaja Helmi Kelle targa raamatu kaudu selgeks tegi: lahtisi allikaid on hea üle maailma otsida küll, kuid tihtipeale leiad sa nad just kodust!

Nautige ja käituge korralikult.

Aitäh!

Viimased päevad Indias: Kalurite Cochin & vastakas Mumbai

2009-11-23T23:22:00.000-08:00

Veel enne kui võtsin ette 27-tunnise rongisõidu Keralast Mumbaisse, veetsin päevakese mereäärses linnakeses nimega Cochin, arhitektuuriliselt tugevate Hollandi, Portugali, Prantsuse ja Briti mõjudega - jalutasin, käisin tabla ja sitari (India traditsioonilised pillid) kontserdil, vaatasin kalureid erinevaid meetodeid kasutades kala püüdmas ja õppisin rikshaga sõitma! Pildimaterjali siin:

27-tundi rongis oli muidugi omaette kogemus koos palavuse ja lõputu higistamise, kerjuste, pirukate ja tšai, prügiloopimise, ilusate vaadete, uute "sõprade" ja pikaksveninud peatustega.

Mumbai lõi mind kohe tõdemusega, et olen pärast 3 nädalat tagasi suurlinnas. Kõigele lisaks, nägin esimest korda Indias viibimise aja jooksul keset linna silla all kile varjus elamise näiteid (päris agulisse ei sattnud, aga nii ekstreemset vaesust enne polnud kohanud) ning kohtasin filmidest ja ettekujutustest tuttavaid stereotüüpseid lapskerjuseid, kelle nägu ja nahk olid sarnaselt riietega (mis kunagi olid olnud ilmselt värvilised...) muutunud ühtlaselt tuhmiks hallikas-pruuniks. Kahju, väga-väga ilusad lapsed olid. Mulle küll hirmsasti meeldib India inimesi pildistada ja oleksin neid õnnetuid kenasid väikseid inimesi tahtnud jäädvustada, aga esimest korda tundsin, et see poleks terakestki eetiline...

Esimesel õhtul ma vaat et kartsin ja vihkasin Mumbaid - kisa, kära, ekstreemne mustus, hull liiklus, võimatu leida vaba hotellituba (jah, mul polnud broneeringut ja nii andsin pärast mõningast otsimist alla ja ööbisin oma uue, umbes 40-aastase India sõbra, Josephi, pool-poissmeeste korteris, kellega rongisõidu ajal tutvusin - kaaslasteks 5 Josephi sõpra, kellega ta reede õhtu tähistamiseks Viru Valget puhta veega lahendas...), kannatamatult aeglane ja ülerahvastatud liiklus, rullnoka ülbusega taksojuhid...

Järgmisel hommikul, minu viimasel päeval Indias, käisin Mumbai ajaloolises kesklinnas (vähemalt minu meelest - selline turistikas paik) ja see mulle meeldis. Hoopis teistmoodi India. Isegi suhteliselt puhas, eemal paistmas pilvelõhkujad, India mõistes viisakas valgusfooridest kinnipidav liiklus, euroopalike mõjutustega suursugused arhitektuurilised näited. Kõige tipuks vapustav päikeseloojang, mille ajaks oli vaat et pool Mumbai elanikkonda mind saatma tulnud.

Ja nii ma siis istusin merelahe kaldal, vaatasin koos tuhandete kohalikega, kuidas mu viimane päev Indias silmapiiri taha vajub. Natuke kurb oli minna. Tundsin, et kõige kiuste tahan Indiasse tagasi! Selleks, et püüda mõista India inimesi paremini, mitte pahandada nende peale nii palju. Selleks, et nautida muretut India elu enam. Ja ikka selleks, et avastada uusi hetki ja paiku sellest riigis.

Tundsin, et tahan vabandada kõikide kohalike ees, kes 2.5 kuu jooksul teenimatult või teenitult mu pahameele osaliseks olid saanud. Tagantjärele tarkus: oleksin tahtnud enam aktsepteerida ja mõista. Ühtäkki meeldisin mulle nad kõik. Mulle meeldis, kui nad mind pildistasid, nime ja päritolu küsisid. Või siis niisama vahtisid. Mulle meeldisid isegi rikshajuhid ja kerjuslapsed, kes erineva suhtumise ja meelsusega minu ja raha vahele võrdusmärgi tõmbasid...

Nunnumeeter

2009-11-23T08:55:00.001-08:00

Nonii: lükkame nunnumeetri põhja:

Muide, olen Eestis tagasi. Homme viimased muljed ja kokkuvõtvad täiemahulised statistilised analüüsid:)

Kui sõnad saavad uue tähenduse ja maailmapilt avardub

2009-11-20T18:36:00.000-08:00

Pärast mägedes ja vaiksetes maapiirkondades seiklemist olen tagasi suurlinnas - Mumbai/Bombay! Sõna "crowded" sai siin minu jaoks uue tähenduse, jõudis uuele tasandile! Linnasisese rongiga tipptunnil meestevagunis kahe seljakotiga (millest üks 20kg kaalub) sõitmine tegi oma töö...

Paar muud pilti:

Kaunis hetk, sa peatu veel...

2009-11-18T06:02:00.000-08:00

Olen koduteel! Põhimõtteliselt. See võtab nii 3.5 päeva. Pühapäeval juba Eestimaal. Seega ilmselt mu viimane blogipostitus India pinnalt, kuigi mine sa tea...

Viimased päevad veetsin mägedes. Imeline! Vabastav! Millised vaated! Tõeline nauding. Gurmaanidele. Jalutasin üles ja alla, sinna-tänna, siis jälle istusin ja nautisin hetke. Kuue päevaga tuli vast ligi 50km matkamist. Käisin tee- ja vürtsiistandustes, päikese ja vihmaga, kohalike dzunglipoistega ja ihuüksi. Suhtlesin külaelanikega, aga olin palju enda mõtetega omapäi. Ööbisin ühe öö värske õhu käes ja vaatasin-kuulasin kaks tundi langevat koske.

Jõudsin äratundmisele, et vähemalt korra aastas pean ma mägedesse saama. See annab energiat. Seista pilve piiril, käed avatult laiali sirutatud, võimas ja külmavärinaid tekitav vaatepilt otse ees laiumas, ning lasta kuuldavale eestimaine sõjahüüd, mis avarustest vastu kajab – mida sa hing veel ihkad. Tõeline akude laadimine! Kohati, kui udu oli nõnda tihe nagu seisaksin silmitsi valge paberilehega, andis energiat isegi puhas teadmine ja tunne, et tegelikult on siinsamas võimas vaatepilt ja India avarused.

Kumily. Lisaks vürtsiistandustele, mille parimad palad eelmise postitusega pildiseeriasse raamisin, käisin oma uhiuute taani sõpradega kolme dzunglipoisi juhtimisel kahepäevasel matkal. Ööbisime värske õhu käes, vihmakatteks sinine kile. Sõime kana, mis/kes meiega esimesed kolm kilomeetrit vapralt ja veel elusana kaasa reisis. Kuulasime ja õppisime tundma dzunglipoisi mõttemaailma, arvamust religioonist ja usku puhtalt loodusesse.

Munnar. Gods own country – nagu Kerala slogan ütleb. Olen nõus! Teeistandused, mis siin kõikjal laiuvad, on silmipimestavalt ilusad ja panevad mu päevas vähemalt paar tosinat korda külmavärisema. Distantsilt vaadates on vormikatel küngastel ja nõlvadel laiuvad teepuud nagu pehmed padjakesed tihedalt teineteise kõrval. Silmadega üle avaruste lastes märkan iga kord lugematul arvul erinevat tooni rohelist värvi. Kiirelt liikuvad pilved ja päike lisavad ainult põnevust. Ja kui juhtun selle kauni vaatepildi keskel veel värviliselt riietatud naisi teelehti korjamas nägema – fotohoolik (või oli selle nimi fotopede) minus saavutab täie võimsuse...

Täna tegin oma esimesed sammud rikšajuhiks saamisel - päris pull masin!

Kerala ise on maakond/osariik, mis on jätnud mulle suurepärase mulje. Äärmiselt sõbralikud inimesed, kellest paljud räägivad suhteliselt head inglise keelt (mujal, kus ma käinud, on lood hullemad olnud). Siin on võrdlemisi puhas. Ja tundub, et inimesed on India keskmisest jõukamad. Võta siis näpust – ehk on see tõesti kommunistide teene, kes siin võimul. Mõne linna erakorralistel valimistel, tõugati nad aga troonilt. Siiski, punalipud lehvivad ja sirp ning vasar vilksatavad tuulest olenevalt.

See kõik on aga vaid kaduv-väike osa kõikidest nendest hetkedest, mida ma siin iga tunniga kogen ja näen...

Oma viimasel päeval Munnaris sain vist pihta, miks mulle siin nii metsikult võrreldes muu Indiaga meeldib – nägin helesinist taevast. Ja ma ei suutnud meenutada, et ma seda viimase kahe ja poole kuu jooksul näinud oleksin...

Ekskursioon vürtside maailma

2009-11-16T07:08:00.000-08:00

Vanaemale, aga ka vanaisale ja kõigile teistele huvilistele pilte:

Käisin Kumily`s vürtside ja ravimtaimede aias/istanduses.

Paradiis!

2009-11-12T08:22:00.000-08:00

Punalippudega ehitud autod, mis signaalitades ringi kihutavad. Tänavatel karjuvad meestekarjad. Kõikjale üles tõmmatud punaste lindikeste-lipukeste jadad. Valjuhääldi saatel tiirutavad jeepid. Rahvakogunemised. Sirp ja vasar punasel kangal.

Ei ole kommunistlik Hiina. Või minu jaoks olematute mälestustega Nõukogude Liit. On India, 2009 aasta, Kerala osariik. Väidetavalt sai siin kunagi võimule esimene demokraatlikult valitud kommunistlik valitsus. Äsjastel valimistel võttis aga kongress kommunistidelt võimu.

Paljud Kerala elanikud peavad endist Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad suureks sõbraks. Mõned teavad seetõttu isegi väga täpselt Eestit. Kommunism paistab siin ikka veel päris õitsevat.

Keralas on väga palju kristlasi, mõnes kohas kolmandik elanikest. Sellega käivad kaasas imeilusad väikesed kirikud. Jeesus Kristus ilutseb kõikjal (veidi liialdan...) ja tõesõna, eile 4 tundi kõige hullema kamikaatse-juhi bussis pimedatel mägiteedel kihutades oli mul selle üle hea meel. Kõikenäinud kohalikud olid bussis paanikas, mina ateistina lõin mõttes risti ette. Aga jõudsime õnnelikult kohale.

Viimased päevad veetsin Kerala rannikuäärsetel jõgedel ja kanalitel. Sõitsin suuremate ja väiksemate paatidega tundide viisi kookospalmide, banaanipuude, ananasside, riisipõldude ja imekspandavate külakeste vahel. Istusin niisama, nautisin paradiisi-vaateid, päikesepaistet ja vihmasadu, naisi jões pesu pesemas, mehi paate valmistamas, lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Lugesin raamatut, jõin kookospiima, pildistasin kalureid ja lihtsalt lõõgastusin.

Jalutasin külades, imetlesin pardikasvatust. Õppisin, kuidas ühte põldu kasutada aasta jooksul esmalt riisikasvatamiseks, seejärel partide toitmiseks ja lõpuks kalakavatusena. Siis jälle otsast peale. Iga eelnev pidavat järgnevalt tegevusele kasulik olema.

Kuna pildid räägivad rohkem kui minu ilusad sõnad, siis heitke pilk siia:

Tõeliselt vabastav tunne. Maapealne paradiis!

Nüüd olen Kumily`s – mind ootavad vürtsi-, kohvi- ja teeistandused. Hõimutantsud, India võitluskunsti etendused, imelised mägised vaated. Veedan mõned päevad mägedes. Kumily, Munnar ja Ooty on mõttes. Ja siis juba kodu!

I reisunädal selja taga

2009-11-08T07:33:00.000-08:00

Käisin täna elevandiga ratsutamas! Või kuidas seda öeldaksegi. Igal juhul tegin selle triki ära. On ikka paksu nahaga loom küll. Ja rahulik. Aga paganama kihvt ja omamoodi armas ka. Eriti beebi-elevant, ja eriti siis kui oma londiga järjekordset banaani lunib! Londiste banaanidega toitmine ja tema vastuteeneks antud londi-kõdi olid pea sama vahvad kui tema seljas ratsutamine.

Ehk siis olen Varkalas – kena ja vaikne turisti-kuurort Araabia mere rannal, India läänerannikul. Kuigi valgeid inimesi näeb siin igal sammul, tunnen end oma nädalase Lõuna-India seikluse jooksul esimest korda vabana. Naudin mitte millegi tegemist, vaatan mitte kunagi peatuvaid laineid, kuulan meremühinat, jalutan rannaliival või kivipanga serval, ujun hirmsoolases vees, istun mõnes kohvikus ja joon teed ning loen raamatut India iseseisvumisest. Kui vaid pilved potentsiaalselt imelist päikeseloojangut ära ei rikuks juba teist õhtut järjest. Ajal pole tähtsust. Puhkan selles kõige otsesemas tähenduses. Aga ärge arvake, et see alati nii lihtne on. Eriti minusuguse jaoks, kes ei oska (veel) nii edukalt logeleda. Õpin usinalt!

Veidi mu viimasest nädalast:

- Mamallapuram ja Pondicherry idakaldal olid mõnusad paigad (esimene küla ja teine endine Prantsuse koloonialinn), kus tundsin end siiski veidi ebamugavalt ja veidi nukrana üksi reisides.

- Kodaikanal, 2000m kõrgusel asuv küla, kust end järgmisena leidsin, pakkus silmiseletamatu kogemuse pilve sees elamisest. Tõesti, mitte midagi ei näinud, vihma muudkui kallas ja üleüldse oli nõnda rõske ja külm, et mõtlesin end korraks suisa Eestimaises novembris olevat.

- Madurai, linn, mis oli mu jaoks poolepäevane peatuspaik rongi ootamisel, pakkus palju. Ilmselt seetõttu, et mul polnud sinna minnes mitte ühtegi ootust (milles pettuda...). Käisin kõige vägevamas templis mu Indias oldud aja jooksul. Kohtasin lahkeid ja sõbralikke inimesi. Tutvusin India mehega, kes on käinud Eestis! Suhtlesin teise India mehega, kes on pisikese pojaga viimase harimise eesmärgil mööda maad ringi sõidab ja erinevaid paiku näitab.

Ja nüüd siis Varkalas. Pooljuhuslikult jooksin siin esimese asjana kokku kahe Belgia tüdrukuga, kellega Hyderabadis 2 kuud koos töötasime. Poleks arvanud, et mul neid nähes nii hea meel on!

Homme hommikul valmistan koos ühe kohaliku mehega, kelle pere juures eile ööbisin, meile indiapärase hommikusöögi, naudime seda kõige ehedamal moel üheskoos ning seejärel hüppan taas rongile ja põrutam veidi põhja poole. Mind ootavad Kollam, Alleppy ja Cochin – öised ja päevased paadisõidud palmipuude, riisipõldude ja vesiste külade vahel.

Olen kohanud nädalaga mitmeid teisi rändajaid. Enamasti vanuses 30 ja sedasi. Igaühel oma tee Indias. Igaüks on tulnud eri kohast ja minemas eri suunda. Mõnikord muudetakse seniseid plaane ja ühendatakse rajad. Aga enamasti veedetakse päev koos, puhutakse tarka maailmajuttu või lõputult mõttetut loba ja minnakse siis oma teed. Igaüks jätab teise kogemusse oma jälje. Enamasti pisikese, ent siiski.Need on inimesed, kes tulevad su ellu ootamatult ja lähevad siis kes-teab-kuhu. Täpselt nagu Birgot nende kohta tabavalt ütles. Naudin neid nii nagu nad on, ilma mingite kohustusteta sõpradeks saada. Mõnus. Maailma on kirev!

...ja poleks arvanud, et kodu nõnda palju igatsen. Ärge arvake, siin on mõnus olla ja mulle väga meeldib seda maailma nurka avastada. Kuid üksi reisides tuleb ikka kohati igatsus kallite koduste inimeste, sõprade, Eesti toidu, uudiste, sooja kraanivee, mitte-soolase madala mereranna ja muu sellise järele.

Idarannikul

2009-11-03T05:19:00.000-08:00

Seiklus algas Hyderabad-Chennai rongis, kus sattusin ühte "kupeesse" prantsuse kutiga, kes on 2 kuud Indias rännanud ja plaanib läbi muu Aasia rännata kuni 2010. aasta lõpuni. Chennai: liiga suur linn. Ei teinud seal ühtegi üleliigset liigutuast. Bussijaamast väljasaamiseks läks bussil 20minutit. Kohutav.

Mamallapuram: kena väike mereäärne küla. Rentisin ratta, sõitsin ringi, nautisin merd ja kaluripaate. Sõin kala. Püüdsin liival istudes ühe kohalikuga tulutult kala. Jalutasin niisama, logelesin ja puhkasin sõna otseses mõttes. Kogusin energiat eesolevaks.

Pondicherry: Prantsuse koloonia. Puhas linn, vähemalt see "prantsuse" pool. Taas mere ääres. Hotellitoast merevaade. Nautisin laineid, jalutasin ja tegin jälle eimidagi - suurepärane!

Homme siis Auroville hipiküla (pole õrna aimugi, mida oodata) ja õhtul öörong lääne suunas - mägedesse mõneks päevaks.

3 nädalat novembris

2009-11-01T02:12:00.001-08:00

Täna, juba paari tunni pärast, istun rongile ja põrutan India idarannikule. Algab minu 3-nädalane seiklus Lõuna-Indias, mille suhtes ma tunnen juba märgatavat põnevust. Vaiksed mereäärsed kuurort-asulad, tõeline hipiküla, endine prantsuse koloonia linnake, paadisõidud Kerala imelistel järvedel/jõgedel/kanalitel, päikesetõusud idarannikul ja loojangud läänepoolse mere ääres, kohvi- ja teeistandused mägedes, veidi matkamist, palju kohalikke lihtsaid maainimesi ja palju muud.

Mõneti tunnen ka kartlikkust - üksinda, vaid iseenda mõtete keskel olles, on küll hea, kuid ehk vajaksin mõnda reisikaaslast. Eks oma osa on selles ka minu hetke nõrgal tervisel, mis ettevaatlikuks teeb.

Esialgse plaani kohaselt näeb mu teekond välja selline:

Kindlasti plaanin ära käin:

1. Idarannikul - Mahabalipuram, Pondicherry ja Auroville

2. Läänerannikul peamiselt Keralas - Cochin, Ooty, Alleppey, Varkala ja Hampi.

Võimaluse piires teen blogipostitusi ja jagan pilte. Kindlam on end kursis hoida Twitteri kaudu (markosiller).

Raske viimane nädal Hyderabadis

2009-10-30T05:35:00.001-07:00

Projekti ja AIESECi praktikaga on selleks korraks siis ühel pool. Raamat valmis! Juhhei! Tõepoolest, väga ilus ja suurepärane tuli. 150 lk põnevat lugemist ja kaasahaaravaid pilte. Kaanefotol muide noormees Eestimaalt poseerimas:)

Viimane nädal siin on olnud raske ja väljakutseterohke.

Esiteks maadlesime endiselt rahaküsimustega. Kohalik AIESEC ei tahtnud mitte kuidagi meile algselt lubatud summasid tasuda. Edasilükkamised, viivitused, uued vabandused ja vähenenud summad said juba meie igapäevaelu osaks. Lõpp hea, kõik hea - raha olemas ja kõik rahul!

Teiseks oleme viimase nädala ja rohkemgi veel kõvasti kirjutanud ja kirjutanud. Ikka hommikust õhtuni. Lugenud taustamaterjali ja siis jälle kirjutanud. Päris keeruline on mõne templi ajaloost kirjutada, kui erinevad internetiallikad annavad aluseks suhteliselt erinevaid aasta-arve, nimesid ja legende. Aga samas on see kõik väga hariv. Mu jaoks aitas see märksa paremini siinset kultuuri ja religiooni tundma õppida. Ja lõppeks - tulemus oli pingutust väärt!

Kolmandaks - olin päris korralikult haige. Palavik ja kõikvõimalikud valud, süda paha ja muu selline. Andsin korralikus ja kallis erahaiglas vereproove - malaaria pole, mingite näitajate järgi gripp ka pole. Küsin siis, et mis mul ikkagi viga on ja kuidas ravida?! Mille peale arst vastab, et no ju see mingi viiruslik gripp ikka on. Sõin kolme-nelja päeva jooksul sisse sellise koguse erinevaid tablette, et pole vist terve elu jooksul ka nõnda palju neid sisse ahminud. Kuigi ma seda tabletimajandust ravimisel ei fänna, siis mis sa teed kui ikka nii sant on olla, et paneb tõsimeeli varasema Eestisse tagasipöördumise peale mõtlema. Miski 80 tundi veetsin julgelt voodis horisontaalis. Nüüd olen enam-vähem korras, ainult et nõrk ja päris palju kaalus kaotanud.

Haiglas arsti külastamise juures oli parim hetk see, kui doktorionu küsis, et kust ma siis ka päris olen. Kuulnud, et Eestist, küsis täpsustuseks: see on seal Venemaa kõrval eksole?! Saanud kinnitava vastuse, teatas uhkelt: "Ahaa...te olete ju maailma parimad selles naistekandmises, eksole..."! Vat kus lops. Kanter, Veerpalu, Märtin ja Kanepi - häbenege:)

Paar pildiseeriat minu viimaste nädalate tegemistest:

Elu trellitatud akende taga, rongis

2009-10-26T00:10:00.001-07:00

Igas peatuses tuleb peale mõni uus kerjus. Igaühel oma stiil ja "põhjus" raha lunimiseks. Kes käib kargu najal ja kõlistab tähelepanu võitmiseks juba peos olevaid münte; kes tirib oma mööda maad roomavat jalutut keha edasi käte abil ja sosistab "Help, sir, please...". Mõni eksponeerib oma vasaku jala proteesi, püksisäär demonstratiivselt üles keritud. Mõni teine jälle vihjab mõmisedes oma puuduvale käele. Üks noor tüdruk hoiab käes raha jaoks mõeldud alumiiniumtopsi ja juhib enda järel laulvat pimedat naist. Teine, veidi vanem tüdruk, jällegi talutab enda ees niisama podisevat pimedat naist...

Minu vastas istuv umbes 3-aastane poiss vaatab iga kerjust suure imestusega - suured tumedad rosinasilmad pärani, suu vaikselt ammuli vajunud. Tõmbub iga mööduva kerjuse eest veidi tagasi, kuid põrnitseb neid siiski vähem kui poole meetri kauguselt. Huvitav, mida ta küll mõtleb iga mõne minuti tagant seda kurba pilti nähes, mõtlen ma endamisi. Milliseid mõtteid väikese lapse maailm küll genereerib sellistes olukordades...

Poisi isa lausub igale kerjusele resoluutse ja kindlakäelise "ei" ja pöörab pilgu mujale. Üle vahekäigu istuv poisi ema teeb iga järjekordset kerjust nähes pähe maailma kõige ükskõiksema näo ja püüab kõigest väest näida ignoreeriv ja kalk. Ja iga viimase kui kerjuse puhul õnnestub tal see umbes täpselt 2 sekundiks - siis ta murdub, ohkab kuuldamatult ja avab iseenda ja kerjuse suhtes lootusetu miimika saatel käekoti, et haarata järjekordse mündi järele...

"Tšai. Kohvi. Tšai, tšai, kohviii. Vaterr bottel. Vaaater, sohvt drink, kuul drink. Biskits, tšips. Samooosa, samooosa. Kohviii, tšai!" Ruudulistes särkides mehed käivad mööda vahekäiku edasi ja tagasi ja edasi ning müüvad kõikvõimalikku kraami, mida kõrist ja söögitorust alla lasta.

Minu vastas istuva pisikese poisi isa ostab tassi teed. Rüüpab seda vaikselt. Naudib mõned minutid, hammustab kodust kaasavõetud pirukat kõrvale. Rüüpab veidi veel ja ongi tee otsas. Muurab plastmasstopsi kokku ja lennutab avatud ent trellitatud rongiaknast välja. Tema üle vahekäigu istuv abikaasa teeb sama. Täiesti süütul, naiivsel ja ükskõiksel pilgul. Neile ei tule mõttessegi, et nende vaevu kolmene poeg peab nende kahe plasttopsiku ja ülejäänud miljardite tonnide prügi keskel elama veel 70 aastat. Või siis märksa vähem, kuna reostatud elukeskkond lühendab eluiga. Kahju hakkab neist...

Tõusen püsti. Lähen ja seisan avatud vaguniuksele. Pistan pool keha ja pea uksest välja. Lasen möödakihutaval tuulel oma juukseid sasida ja niiskuse piisku näkku lennutada. Seisan ja naudin. Naudin vaatepilti täiel rinnal: riisipõllud, kummargil naisi seal töötamas, mehed lehmadega vagu ajamas, mango-aiad, banaanipuud, puuvill, suhkruroog, ananassipuud. Lihtsalt ilus!

Tšaii, kohviii. Tšai! Tulevad taas müüjad-poisid. Ja uued kerjused. Uued peatused. Ja omanikke vahetavad mündid. Ja pirukad. Ja karastusjoogid. Ja lendavad papptopsid...

Selline ta on. See rongisõit Indias.

Kas me sellist religiooni tahtsimegi...

2009-10-21T09:43:00.000-07:00

Viimane projektialane reis viis meid ca 300 000 elanikuga Tirupathi linna, mis suuresti elab ja eksisteerib vaid selleks, et "teenindada" enda külje all, ligi 1000m kõrgusel, asuvat templit (Venkateshwara) külastavaid palverändureid.

Tirumala, linnake, mis mäe otsas templit ümbritseb, elab veelgi enam pühakoja nimel. Iga rakuga. Iga liigutusega. Pea 12 000 inimest teeb kõik selleks, et võtta vastu väidetavalt keskmiselt 50 000 (parimatel päevadel vähemalt 100 000, maksimaalselt väidetavalt kuni 500 000) palverändurit päevas! Muljetavaldav!

Mul jäi kusagilt meelde, et Tirumala on Meka, Jeruusalemma ja Rooma järel külastatavuselt neljas püha paik maailmas. Aga no, eks igaüks proovib parim ja suurim olla - võta siis näpust, kus tõde on...

Kogu pingutus ja pikk ootamine selle massi sees oli kõike väärt ning tõepoolest - see tempel onkuidagi erilisema atmosfääriga, kui kõik need teised kümned, mida külastanud olen. Aga siiski...

Mida enam ma Hinduismi templeid külastan, seda enam too religioon minus vastuolusid tekitab. Ühelt poolt on hindud nagu kõik teised usklikud teoorias head ja puhtad ja õndsad, kes külastavad templit selleks, et olla kahekesi oma jumalaga ning saada temalt õnnistust. Ja mulle väga meeldib see osa, põnev on tundma õppida ja mõista proovida.

Aga...

No mitte ma ei mõista, kuidas saab end vabalt ja pühendunult tunda kui tuhanded inimesed koos sinuga ootavad templisse pääsemist meeletult pikkades järjekordades metallist piirdeaedade keskel vaikselt edasi liikudes. Puurid, võred, metallist piirded, turvaväravad, läbiotsimised - kõik see tekitab minus kommertslikkuse, mitte spirituaalsuse, tunde. Seda esiteks.

Teiseks ei mõista ma miks peab, ja kuidas see sellise heaks jüngriks olemise juures üldse võimalik on, seda ootamist trügides korraldama ja süütut nägu tehes järjekorras ette nihverdama. OK, ma saan aru, et kihk jumala ette pääseda on meeletu, aga siiski. Järjekorras olen väike suli, aga mõni minut hiljem jumala ees kõige puhtam, parem, süütum, lojaalsem ja õndsam olend üldse. Kahepalgeline.

No rahvarohkes rivis seistes ma enam-vähem talun veel seda, kui olematu personaalse füüsilise ruumiga harjunud India onu mulle oma pehme õllekõhu kannikatesse surub (sest ta on minust sedapalju lühem) ja teist nägugi ei tee. Või siis kannatan ära ka selle kui taganttulijad minu paljaid labajalgu oma varbaküüntega toksivad, lootest vist mu kahe jala vahelt läbi trügida.

Aga no püha müristus, kui kohe-kohe jumala ees maad suudlevad Hindud lähevad väga siira vägivallaga tõuklema ja kaklema, siis mu mõistus enam ei võta. No kohe üldse mitte! Kui sa ikka käed käiku lased, kaaskannatajat sõimad, siis mis õnnistusest sa räägid.

Kui usk selliseid tegusid nõuab ja kahepalgeline on, siis, andke andeks, mina ei tahaks sellisesse religiooni kuuluda.

Kuid vast on minu selline mõttekäik vaid mündi üks pool ja tegelikult on see ainus vastuoluline asi Hinduismi juures. Aga see-eest väga kriipiv...

Tirupathi pildid siin:

Üks asi veel: Hindud, kes pidavat olema äärmiselt tolerantsed kõikide teiste usundite suhtes, palusid meil enne templisse sisenemist alla kirjutada deklaratsioonile, mis ütles, et olgu me mis tahes muust religioonist, me austame tolle templi jumalat, tolereerime tema ideoloogiat vms ja ei praktiseeri templis olemise ajal muid usundeid. Mõistetav mõneti, aga huvitav.

Veel liiklusest

2009-10-21T01:47:00.000-07:00

Ja olengi jutuga tagasi alguses, kui tegin postituse India liiklusest, mis oli üks esimese silmatorkavaid nähtusi. Vahepeal olen harjumise tulemusena hakanud toimuvat elu loomuliku osana võtma, kuid viimased seigad panid mind taas kirjutama.

Tagantpoolt ettepoole. Tänasest päevast mineviku poole vaadates.

Täna lugesin Postimehest (suisa Eesti uudistes!), et Indias põrkasid kokku 2 reisirongi - hetkeseisuga 21 hukkunut. Ise täna hommikul 12-tunniselt rongisõidult tulnuna ning päeva-paari pärast taas rongi istuva reisijana, ei lohuta lõpuni ka teadmine, et kuigi Indias reisib rongiga iga päev 18,5 miljonit inimest, siis juhtub aastas vaid 300 õnnetust. Paneb mõtlema siiski. Aga no ohtlik on ka igal pool mujal. Ja mitte ainult Indias.

Põhjus, miks ma juba täna (meie reis Tirupathisse ja Gunturisse pidi kestma mõned päevad kauem) tagasi Hyderabadi kodus olen, on kurb. Nimelt sattusid minu 4 meeskonnakaaslast kahe suure reisibussi avariisse. Mina magasin samal ajal hotellis und. Kuigi oli pea et laupkokkupõrge, siis väikese kiiruse tõttu pääsesid nad õnnelikult. Mõned kohaliku stiilitundetuseta õmblused, paar kergemat põrutust, sinikad ja peamiselt šokk. Aga siiski. Karm.

Põhjus, miks kaks bussi kokku põrkasid peitub aga siinses liikluskultuuris. Konkreetne õnnetus toimus kurvis, sellest ka veidi väiksem kiirus. Autod, rikshad, bussid ja kõik muud veerevad isendid sisenevad (ka maanteel ja mägiteedel) kurvi meie mõistes märkimisväärselt suurel kiirusel ja (pane nüüd tähele) nägemata, kas ja kes vastu tuleb. Enamasti on suure kiiruse säilitamiseks vaja hõivata aga sõidutee vastassuund, mis tekitab automaatselt väga ohtliku olukorra. Ja sedasi tehakse nii pimedas kui ka päevasel ajal. Ainsaks märguandeks kurvi sisenemisel on signaalitamine - et kui kostub ka vastu-tuututamist, siis peab ettevaatlik olema. No ja siis mõnikord läheb s*tasti ja ... põmm!

Mõned tunnid pärast 4 kaaslase avariid asusime ülejäänud seltskonnaga bussiga, loomulikult, teele ühe India kõige käidavama templi juurde. Kuna see asub umbes 1000m kõrgusel, siis tähendas tee sinna imeilusa vaatega ent adrenaliinirikast sõitu. Efekti duubeldamiseks sattus meie bussi roolis olema üks hullumeelne kamikaatse-juht. Jõudsime siis õnnelikult kohale!

Ma ei pea ennast kõiksugu ohtude suhtes väga kartlikuks inimeseks (jah, mul on omad "lemmik"ohud siiski), kuid mida aeg edasi, seda kartlikum ma India liikluse keskel olen. Kui alguses tundus see ekstreemsus siiski ohutu, siis nüüd olen aegamisi suuremaid ja väiksemaid õnnetusi näinud, mis on teinud ettevaatlikumaks.

Nii mõnelgi korral oleme palunud oma rendiauto juhil aeglasemalt või ettevaatlikumalt sõita. No, teate, ega nad ikka väga ei suuda. Ju on see neil veres, muudmoodi ei saa. Proovi sa Taavile rannavollet mängides öelda, et "servi nüüd rahulikult ja kindla peale" - raudselt paneb siis võrku! Sama siin.

Ja nii ma siis olengi mitmel korral mõelnud, et mille tõttu nad siin sedasi sõidavad. Või üldse need lõunamaalased. Mis on see taust ja põhjus?!

Veidi irooniliselt ja mitte-tolerantselt olen mõne hulljulge sõidu ajal siin Indias endamisi mõlgutanud, et ehk on see miljardiline rahvaarv, mis paneb ükskõiksemalt käituma. Mõni liikluses hukkunu siis ees või taga. Ja kohe järgmisena olen leidnud enda peast hääle hõikamas: "...aga, kuulge, siin bussis on üks tüüp, kelle kaasmaalasi on maailmas vaevu miljon..."

Eile tuli keegi meist välja teooriaga, et Indialased usuvad, et kõik on jumalate kätes. Ka nende saatus liikluses. Ja kuna vähemalt teoorias püüdlevad Hindud hea karma poole, siis usuvad nad, et nende headus ja positiivne karma kaitsevad neid ka teedel õnnetuste eest.

Samas. Ka Eestis juhtub väga palju õnnetuid liiklusõnnetusi. Indias tarbitakse alkoholi vähem, mistõttu võib eeldada, et purjuspäi sõitmist on vähem. Ja lisaks ei ole ma tähele pannud, et mingid kutid sooviksid siin väga oma mehisust üleliia kihutades välja näidata. Kaootiline, ent rahulik.

Võta siis näpust.

Happy Diwali!

2009-10-16T23:23:00.000-07:00

Täna tähistame Indias Diwali püha/festivali! Kui ma õigesti aru olen saanud, siis on see üks tähtsamatest festivalidest siin maal.

Lisaks Indiale tähistatakse seda kindlasti ka Nepalis. Ja kuna heal lapsel mitu nime, siis võite Diwali kohta vabalt öelda ka Dīpāvali, Dipawali ja Deepavali. Ja oh üllatust - ka festivali saamislugusid on mitmeid erinevaid.

Eelkõige on see valguse ja küünalde, sugulaste perede külastamise, ostlemise ja kingituste tegemise, vaeste aitamise, koristamise ja puhtuse püha. Mingil heal põhjusel on väga populaarne lasta taeva poole tonnide viisi ilutulestikku ja lõhata paugukaid otse keset tänavat. Diwali tähistab hea võitu kurja üle.

Kui oled Diwali ajal hea laps, pead kingitustega meeles oma perekonda ja vaeseid tänaval, teed piinlikult puhtaks need ruumis, kus elad ja mis sulle raha sisse toovad, palvetad ja tood ande jumalatele - siis saadab sind terve järgmise aasta jooksul hea õnn, jõukus ja muu positiivne.

-------------

Muljed Diwali tähistamisest järgmisel hommikul: täie tõsidusega võin öelda, et Eesti kaitseväe paukpadrunite ja imitatsioonivahenditega sõja mängimine on poisike selle kõrval, mis siin linnas eile toimus. Alates keskpäevast kuni kella 2-3 öösel kärtsus ja mürtsus kogu maa paugukatest ja ilutulestikust. See ei olnud küll nii intensiivne ja kontsentreerunud kui meie uue aasta vastuvõtmine, ent see-eest kestis järjepidevalt enam kui 12 tundi. Ja ilma naljata.

Halva kvaliteediga video, kuid hääled peaksid edasi andma seda, mis toimus. Käisime õhtul ühe Hyderabadi kõrgemas punktis oleva maja katusel välismaalastega Diwali peol.

Marko käis ringi tropid kõrvas. Tüdrukud ei saanud suurest kartusest koju, kuna majaesine oli "mineeritud" ja välkus-paukus katkematult. Niigi saastunud õhk oli lõpuks püssirohust ja suitsust läbipaistmatu. Tänavad nägid välja sellised:

Ja kõige selle juures ei mahu mulle pähe, kuidas saab õnnistuse, headuse ja küünalde püha olla samal ajal ka selline sõjatander ja rahutu möll...

Ühe põhjenduse järgi on see ainuke püha, kus ka kõige lihtsamad töölised saavad end vabalt tunda ja tähistada. Ja just nende käekiri on siis need lõputud paugukad. Jõukamad tähistavad tsiviliseeritumalt. Võta siis näpust, kuis lood on...

Happy Diwali!

10 vastust Hinduismi kohta

2009-10-15T23:43:00.000-07:00

"Kohustuslik kirjandus" kõigi jaoks, kes Indiasse tööle, praktikale või reisima plaanivad minna - 10 küsimust, mida inimesed Hinduismi kohta küsivad.

Lihtne ja silmaringi avardav lugemine Hindu jumalatest, usust uuestisündi, karmast, sellest miks lehm on püha loom, Hindude taimetoitlusest, nende oma "Piiblist", punasest täpist otsaesisel ning kastisüsteemist ja puutumatusest.

Märksa põnevam on ringi käia ja India elu peensusi avastada, kui veidikenegi taustaga kursis - tunduvalt erilisemad elamused! Kuigi religiooni mõju tundub väliselt vähemalt linnades järk-järgult nõrgenevat, siis on suur osa igapäevaelust mingil määral ikka Hinduismist juhitud.

Öko-reisid Indiasse. On see ka võimalik?

2009-10-14T08:48:00.000-07:00

Kirjutasin ökoturismi võimalikkusest Indias meie Reisid Vabadusse ettevõtte blogisse: Öko-reisid Indiasse. On see ka võimalik?

Loe ka, sest siis saad teada, millest minu meelest siin meeletu ökoturismi potentsiaaliga riigis puudust on...

India pulm

2009-10-14T03:15:00.000-07:00

Eelmisel nädalal sain täieõigusliku külalisena osa oma esimesest päris India pulmast. Ankur, kes mõned aastad tagasi Eesti AIESECi praktikal ja hiljem tööl oli, abiellus oma kihlatu Sheetaliga. Üritus toimus Sheetali kodulinnas, Indores.

Ankur ja Sheetal veel enne ametlikku paaripanemist.

Kuigi kutsutud oli ligi 700 (!) inimest, siis tipphetkel oli pidulisi vast 300 ringis. Samas neist vaid 100-120 olid südemega asja juures ja võtsid tseremooniatest osa. Ülejäänud olid kohale loivanud vaid söögimiseks ja kingituse üleandmiseks.

Samuti oli nii Ankuri kui ka Sheetali jaoks külaliste seas rohkelt inimesi, keda nad elus esimest korda nägid. Teise poole perekond on lihtsalt nii suur, et mõnda abikaasa sugulast näedki vist vaid esimest ja viimast korda oma pulmas! Ka meile tutvustati alatasa, kes on kelle venna-lelle-sõtse-tütar, nõbu, lelle-poja-poja-naine või vaarisa küdi ja kälimees, aga no pagan - piisas, kui teadsime kas järjekordne tegelane on pruudi või peigmehe isa- või emapoolne sugulane:)

PILDIMATERJAL SIIN

Kahepäevase pulma-ürituse sisse mahtus muuhulgas:

- pruudipoolse perekonna kingituste-orgia, kus, veidi liialdades, iga pruudi lähisugulane, tegi pruudile, pruudi teistele sugulastele, peigmehele ja tolle lähisugulastele hunniku kingitusi. Ikka selleks, et kõik õnnistatud oleksid, tänatud saaksid ja uue perekonna omad pruudi eest head hoolt kannaksid. Naised laulsid. Mehed istusid niisama. Naised tegid kõikvõimalikke käte- ja näomaalingute rituaale ja "mängisid" religioosselt toiduga.

- tantsuõhtu, kus alustuseks esitasid pea kõik sugulased mingi tantsunumbri. Jalga keerutasid nii lapsed kui vanaemad, mehed kui naised, paksud kui pikad, peenikestest ja noortest rääkimata. No ja mis te arvate, et eksootika nägemine jäeti kasutamata: otse loomulikult meelitati lavale ka Läänemere äärse laulurahva esindajad. Esitasime siis oma amatöörgrupiga koreograafilise popurrii jenkast, "Me lähme rukkist lõikama" ja igihaljast armastuslaulust "Eit tule koju" (päris nimega "Taat ära maga") laulust. Rahvas oli vaat et hullumas!

Sheetal tantsuhoos.

- rongkäik tantsuga linnatänaval, kus Ankur, peigmehena, istus valge hobuse seljas, mehed puhusid pasunat ja lõid trummi ning meie lõime käed taeva poole tantsu või jalutasime niisama. Sellest ligi pooletunnisest sündmusest võttis osa vaid peigmehe-poolne sugusvõsa ja sõbrad. Kui hobusega pulmapaika tagasi jõudsime, tervitas meid pruudipoolne külaliste armee ja siis alles hakkas juhtuma...

- pruudi ja peigmehe "kohtumine", kus mingil imelikul põhjusel ei tohtinud lasta Sheetalil Ankurile lillepärga pähe panna. Selleks kasutati siis ära pikad valged poisid, kes Ankuri kõrgele taeva poole üles tõstsid, et pruudi ülesanne keerulisemaks teha. Möllu kogu selle aktsiooni ümber oli kamaluga rohkem kui uue ONOFF poe avamisel...

- kingituste üleandmine ja pildistamine, mis mu meelest pruutpaari jaoks füüsiliselt raske oli. 2-3 tundi seista, õnnitlusi vastu võtta, kaamera kuumava prožektori ees seista ning sadu fotoaparaadi välke silmadega vastu võtta - meie presidendipaarid teavad 24. veebruari sündmustest, millest juttu

- päris õige paaripanemise tseremoonia, kus sai näha ja kuulda laulu, palveid, erinevaid õnnistamisi, tule süütamist, käte-jalgade-näo maalimist, pruutpaari vanematepoolseid teelesaatmisi, veel kingituste tegemist, pruutipaari käte ühte sidumist ja palju muud iseloomulikku ja ääretult põnevat. Külalised loopisid rahvamassi keskel istuvaid Ankurit ja Sheetalit lilleõitega. Pulma kulminatsiooniks jalutas paarike 7 ringi ümber eelnevalt süüdatud ja õnnistatud lõkketule ja sellega oligi uus abielu sündinud! Hõissa!

Kogu pulmapidu lõppes sellega, et Sheetali perekond saatis oma kalli tütre päris lõplikult uue perekonna ja kodu poole teele. Naised nutsid. Mehed olid lihtsalt tõsised. Kõik kallistasid ja laususid viimaseid sõnu. Sõna otseses mõttes lõppes muidu rõõmus üritus nukrates toonides: nüüdsest oli Sheetal justkui uue perekonna liige, kolides välja oma vanematekodust ja alustades elu uues linnas, keskkonnas, ilma pere, sõprade ja senise tööta. Isegi keel, mida tema uues kodulinnas räägitakse, on teine. Oma vanemaid ja lähisugulasi näeb ta nüüdsest haruharva, tähtsamate festivalide ja ürituste vältel vaid. Ega India pole tilluke Eesti, kus 3 tunniga ühest otsast teise sõidab...

Ja mu meelest oligi see suurim erinevus India ja Eesti pulma vahel. Kui meie kultuuris tähistavad pulmad eelkõige kahe noore inimese lõplikku ühte-heitmist, siis Indias on rõhk pigem sellel, et üks mees ja üks naine, kes justkui juhuslikult astuvad abiellu, lahkuvad oma vanematekodust, kus nad kogu senise elu veetnud on.

Seetõttu on kogu pulmatseremoonia vältel lisaks pruutpaarile tähelepanu keskpunktis ka kummagi poole vanemad ja teised lähisugulased. Ning veel: kui meie olema harjunud, et pruut ja peigmees on pulmapeo ja -tseremoonia ajal pidevalt justkui üks nimetaja, siis siin on tihti tähesäras vaid üks pool, samas kui teine vaatab eemal, kuidas tulevase abikaasaga rituaalide raames toimetatakse.

NB! et kõik ikka päris oleks, kandsin pulma ametlikuma osa jooksul üht lihtsat India traditsioonilist rõivast nimega kurta, kuldne sall lisaks kaelas ning sädelevad sussid jalas. Lisaks aitas kuumas ilmas piinade tekitamisele kaasa turbanilaadseks peakatteks seotud 6-meetrine riie, mis pidavat olema kohalike sõjameeste peakate vanast ajast.

Ja veel üks tähelepanek, mis mulle silma hakkas. Ega keegi väga ei teadnud, mis ja millal toimub. Ajakava justkui oli, aga 3 erineva inimese käest küsides, sai umbes 4 eri vastust ning lõpuks alagas ikka iga tseremoonia siis, kui mõni jumalatest heaks arvas. Veelgi enam, kui uurisime Ankuri ja teiste käest, et mis järgmiseks tulemas on ja mis rituaal, mida täpselt tähistab, siis tihtipeale ei teadnud lähemad asjaosalised ise ka vastust. Asjade kulgu juhtivad usu-isad pidavat teadma...

Ja tundub, et nii ongi. Väga värvikirev, autentne ja omanäoline India pulmapidu, eriti selle religioossed ja ajaloolised traditsioonid, kipuvad üha enam jääma vaid vanema generatsiooni pärusmaaks. Noored abiellujad on järjest läänelikumad, liberaalsemad ja ajavad läbi lihtsamalt. Sedasi jäi vähemalt mulle mulje.

Aga super elamus igal juhul! Must-see...

India pulmapidu - siit ma tulen!

2009-10-07T08:37:00.000-07:00

Homme lendan Indore`sse, väikesesse linna Hyderabadis põhjapool, kus toimub Ankuri (kes ei tea: Ankur oli AIESECi praktikant Eestis mõnda aega tagasi) ja tema kihlatu Sheetali pulmapidu.

Lennupiletid - ostetud!

Hotellituba - broneeritud!

India pulmatraditsioonide osas - haritud!

Traditsiooniline kurta kostüüm - ostetud!

Lubati 700 külalist! Voilaaa!

Muljed juba pühapäeval/esmaspäeval, kui olen tagasi.

Need imelikud eestlased

2009-10-07T08:08:00.000-07:00

Parajat hämmingut on kõigis minu tiimikaaslastes tekitanud fakt, et olen läbinud sõjaväe/kaitse/ajateenistuse. Ja veel 8 pikka kuud. Teadmine, et see on noortele Eesti meestele kohustuslik, on midagi eriskummalist nende kõrvades. Pean ikka mitu korda "jah" vastama, kui nad kolm korda on "Tõesti?" küsinud...

Kui rääkisin, et paljud poisid teesklevad vaimselt või füüsiliselt haiget ja mõned tunnistavad ennast valelikult homoseksuaalseks, ikka selleks, et sõjaväest pääseda, kuid minu eneseväärikus ei lubanud seda teha, siis taas ei mahtunud osadele siin pähe, et miks ma küll võimalust pääseda ei kasutanud...

Samas pakub see teadmine neile ka hulga põnevust ja eksootikat. Seejuures meeldisid neile mõned lood minu ajateenistuse aegadest, mida ma hoogu sattununa pajatasin. Kõige popim oli kahtlemata talvel -30 kraadises pakases lumehanges magamine. "Ja sa jäid päriselt ka sellistes tingimustes magama...?!", kõlas ümarate silmade ja ammuli suuga neiu suust...

Üks väheseid pilte, mis mul üldse sõjaväe ajast on - vähemalt näeb seongu-moodi!

Muide: juba sõjaväes olles kõrvutasin seda aega välisriigis elamise kogemusega. Võõras keskkond ikkagi. Indias olles saan sellele vaid kinnitust. Nii, et LC Kuperjanov (AIESECi keeles öelduna) ehk AIESECi esindus Kuperjanovi pataljonis, polegi nii vett vedama läinud nali!

Muide veel: veidi aitab tagasihoidlikes ja spartalikes tingimustes veedetud sõjaväe kogemus kaasa ka elule Indias. Ega naljalt ikka ei pirtsuta siin mustuse, ebamugava bussisõidu, täiskiilutud mille-iganes, kohati keeruliste pesemis- ja hügieenitingimuste pärast. Eelis!

15 kuulsuse minutit

2009-10-06T06:29:00.000-07:00

Või siis pigem 15 sekundit, kui täpne olla.

Umbes-täpselt niipalju saadi kokku võimalikku puhast materjali kohaliku Tollywoodi filmi võtetel, kus ka minul oma tagasihoidlik, ent kuulsusrikas, roll mängida oli.

Juba mõnda aega käib keegi indialasest valgenahaliste massistseeni-osaliste värbamise agent meie tiimi tüdrukuid võtetele sõidutamas. Täna oli siis esimene võimalus ka poiste jaoks.

Ilmselt lisab valge inimese nägemine kinolinal vürtsi ja elevust. Nii me siis veetsimegi pool päeva pindalalt väidetavalt maailma suurimas filmitööstuses: alustuseks pidime jalutama umbes 7 korda 10 meetrit edasi-tagasi euroopalikul linnatänaval ja olema kusagile siirduvad anonüümsed valgenahalised.

Seejärel loksusime tunnikene bussis istudes, sihitult kaugusesse vaadates ja reisijat mängides. Võte! 20 meetrit sõitu. Stopp! Buss algusesse tagasi. Võte! Jälle 20 meetrit veeremist ja jälle tagasi algusesse. Niimoodi oma 10 korda vast. Päris naljakas! Lõpuks pidime sama bussiga loksuma 5 meetrit edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. Võte-stopp-võte-stopp-võte.....:)

Meie stseeni peaosatäitja polnud just kõige teravam pliiats karbis, mistõttu pidime tema saamatuse tõttu rohkelt võtteid läbi elama. Ja lõpuks, mul on selline tunne, lõpetasid tegijad uute võtete filmimise, kuna nägid, et ega sealt head nahka tulla saa...

Selleks, et saaksime mängida erinevates võtetes ikka erinevaid tegelaskujusid, pidime vahepeal oma särgid lihtsalt ära vahetama. Päris andekas, või mis.

See, kuidas siinmail filmimaterjali üles võetakse on lääne jaoks raudselt eilne, pigem isegi üleeilne, päev. Aga no, mis sa teed. Sai nalja, nüüd soovin põnevusega mõnda Tollywoodi filmi kinno vaatama minna.

Muide: huvitav, kuidas nad mu filmi lõpusubtiitrites ära mainivad? UWO, Unidentified White Object (Tundmatu Valge Objekt)...

Üllatav India

2009-10-05T09:58:00.000-07:00

Täna juhtus minuga Hyderabadis üks maailmatuma positiivne seik.

Nimelt käisin tänavaäärsel turul juurvilja-ostlemisel. Viimase asjana tahtsin osta ühe sibula. Sellise tavalise mugulsibula. Viidates oma soovi avaldamiseks näpuga kõrguvale sibulahunnikule ja näidates koguseks oma parema käe nimetissõrmega "üks" jäin skeptiliselt ootama turistihinda ja valmistusin õiglase summa väljakauplemiseks.

Aga siis, nagu välk ja pauk selgest taevast, viipas too kutt miskit käega ja ma lugesin välja: "Võta. Tasuta. See ju kõigest üks sibul, ega nad mul siin arvel siis pole. Haara sibul ja mine nüüd..."

1:0 India kasuks. Tunnistasin endale, et siin riigis on tõepoolest kõik võimalik ja positiivset ehk rohkem kui esimese hooga välja kiirgab.

Vishakhapatnam - parimad paigad seni

2009-10-04T07:59:00.001-07:00

Käisime kambakesi komandeeringus. Ehk siis meie projekt viis seltskonna Bengali lahe äärsesse linna nimega Vishakhapatnam. See oli meie esimene omal käel korraldatud väljasõit Indias - paras väljakutse, pean mainima!

Veetsime 2 päeva miljonilinnas ja ühe lähedalasuvas Araku orus seigeldes. Tunnistan: nägin vast oma India seikluse ägedamaid paiku Vishakhapatnamis ja selle ümber.

Oli kohviistandus uduvihmases muinasjutumetsas.

Oli tõeline külaelu hüttide ja lehmadega.

Olid helerohelised riisipõllud töötavate naistega.

Oli muinasjutuline ja segasummasuvila laadne kalasadam.

Olid avarad vaated.

Oli islamiusu mošee, hinduistide tempel ja kristlaste ristiga kirik ühe silmavaate sees.

Oli laineid ja hulk lõputut merd.

Ilus ja hea oli!

Vaata pilte kah!

Mitte keegi ei vali sobivat kohta...

2009-09-30T06:06:00.000-07:00

Seda, et jalakäijatest teeületajad astuvad autoteele kõikvõimalikest ootamatutest kohtades, te juba teate. Aga nüüd midagi uut:

Mehed põõnavad lõunauinakut seal, kus juhtub. Tundub, et nii kui uni peale tuleb, peatavad nad oma ratta või motika ja heidavad sinnasamasse horisontaali. Olgu selleks siis kõnnitee, murulapp pargis või avalik bussipeatus.

Kodutud veedavad öö kõige võimatumate kohtade peal. Ma saan aru kui nad läheksid mõnda vaiksemasse varjualusesse kohta. Aga ei. Paljud neist magavad suurte autoteede ristmikel olevatel niiöelda jalakäijate saarekestel. Või lihtsalt tiheda liiklusega tee ääres.

Peamiselt mehed ja lapsed kusevad siis, kus põis enam vastu ei pea. Vahet pole, kus see siis juhtub. Põõsast või muud varju väga ei otsida. Pea kõik Hyderabadi kõnniteed on ametlikult märgistamata mitteformaalsed WC-d. Seepärast seal jalakäijaid ei liigugi.

Ka kangemat häda aetakse esimesel vajadusel igas võimalikus loovas kohas. Seda siiski linnast väljas, külades. Ma lähemalt pigem ei kirjeldaks!

Notsud seksivad ka avalikult. Autotee ääres. Õnneks olen ainult ühe korra juhtunud silmama. Aga ise paistsid nad rahul olevat, tihe sagimine nende ümber ei paistnud sigu häirivat.

Hobused seevastu ajavad vanainimeste asja suise keset liiklusega autoteed. Tõesõna, eile nägin oma silmaga. Nuta või naera. Ma imestasin:)

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

2009-09-29T11:25:00.000-07:00

Tegin postituse Navratri 10-päevasest festivalist, mida me siin Indias just tähistasime. Kuna kirjutasin seda mitme päeva vältel, siis leiad jutu hoopis siit.

Rohkelt video- ja veidi pildimaterjali. Head nautimist!

Rumal valge turist tarkade India ärikate keskel

2009-09-26T10:47:00.000-07:00

Kas sina usuksid iga selle parfüümiärika uhket sõna?

Aga kust ma peaksin teadma, kas pehme ja õrn sall, millele kaupmees meeletut reklaami teeb, on tõesti tehtud pashmina villast nagu ta väidab? Kas see materjal on tõesti Kashmirist pärit hinnaline pashmina?

Ja mille pagana järgi peaksin ma otsustama, kas see sall on tõesti väärt seda hinda, mida ta küsib? Kõrgemat kui "tavaline sall" - kuna too on ju tehtud pashminast?

Ning veelgi enam: kuidas peaksin ma teadma, kas salli muster sümboliseerib tõesti haruldase Kashmiri linnu silma, nagu kaupmees mulle silma vaadates kordab, või on see lihtsalt tähenduseta moodustis ja öeldud ägedama taustaloo tekitamiseks - ikka selleks, et kaubale saaksime?

Kohalikel on ilmselt lihtsam kui valgel eeldatavalt paksu rahakotiga välismaalasel. Või siis hoopis - valgel rumalal välismaalasel...

Või näiteks, mis imevalemi järgi peaksin ma teadma, kas marineeritud mangost, viinast ja gaseeritud veest segatud kokteil on (a) hinnakirjas väljatoodud Romanov Red Mango Pickle kokteil ja seega õige värk, või (b) Romanov Red Mango Pickle nime all kokku segatud suvaline jook valge inimese lollitamiseks ja baarmanile kaasaitsitamiseks?

Mis on sinu kogemus? Jaga oma sarnaseid lugusid ja nõuandeid - mille järgi teha kindlaks, et sind ei lollitata (liiga palju) ja ei küsita (liiga) kõrget hinda?

Muide: too kokteil oli kohutav! Ärge mitte kunagi proovige kokteili, kuhu on sisse pandud suur tükk marineeritud (vürtsikat!!!) mangot. Isegi maailma suurim uudishimu pole seda väärt. Vist:)

Näe, Marko ka pildi peal...

2009-09-25T09:40:00.000-07:00

Nonii, lapsed, naeratame nüüd kõik koos Birgotile...

Fännide tungival nõudmisel - fotopank minust Indias.

Aika, photos of me in India - specially for you:)

Navratri festival - 10 päeva tähistamist

2009-09-24T12:08:00.000-07:00

19.-28. septembril oli Indias Navratri festivali aeg. Sanskriti keeles tähendab navratri "üheksa ööd". 9 öö ja 10 päeva jooksul kummardatakse üheksat erinevat naissoost jumalust ja peetakse erinevaid tantsulisi üritusi. Navratri, mille kirjeldamiseks on kasutusel muide mitu-mitu teist nime*, tähistab rõõmu ja headuse võitu halva ja kurja üle.

Navratri saamislugusid on taaskord mitmeid erinevaid. Kõige lihtsam selgitus, miks me seda festivali siin tähistame, on see, et Ramayanas kuningas Rama võitis/hukkas kuningas Ravani (vt blogipostitust Ramayana eeposest).

* religioossete festivalide, jumalate, rituaalide vms nimetamiseks on Indias kasutusel alati mitu erinevat nime, olenevalt siis kas lõunas või põhjas, ühes või teises piirkonnas, selle või tolle hinduismi haru juures - segadusttekitav ja keeruline!

Aitab teooriast. Läheme praktiliseks!

-----

Alustuseks osalesime Dandiya Night nimelisel massi-tanstuüritusel. Mõnituhat inimest tulevad kokku, igaühel käes bambusest kepikesed ja hakkavad elava katkematu muusika saatel tantsima.

On ka mõned tantsud ilma kepikesteta. Keerutasime siis ka tunnike või nii jalga, nii oma kohalike sõprade kui suvaliste meid tantsule palunud India tüüpidega. Higi voolas ojadena, suu ja silmad olid naerul, samas pilk asjalik, et ikka õigeid liigutusi teeks.

Minu jaoks väga võimas, värvikas, põnev ja kaasahaarav elamus! Just sedasi mulle meeldibki kohalikku kultuuri ja tavasid tundma õppida - ise osaline olles. Lihtsad tantsuliigutused sain kiiresti selgeks, edasi oli vaja vaid profimaks areneda:) nautisin kogu õhtut täiel rinnal. Senimaani kindlasti kõige meeldejäävam elamus Indias!

Lisaks veel kaks lühikest videot, kus vilksamisi näha ka valges särgis Markot tantsu vihtumas - laulurahva esindaja ikkagi...

------

Päev hiljem avastasime oma "kvartalis" lihtsate Hyderabadi inimeste Navratri festivali tähistamise. Igal festivalipäeva õhtul oli seal midagi toimumas.

Saime sõpradeks kohalike lastega ja ürituse eestvedajatega. Meid koheldi kui kuulsaid külalisi (kohad esireas, tasuta toit eelisjärjekorras, rituaalide tegemine enne kohalikke jne), mis vähemalt minu meelest tekitas ebavõrdse olukorra - oli see ju ikkagi nende, mitte meie, üritus. Aga selline juba kord on India inimeste külalislahkus, las siis poputavad meid.

Mõned pildid siin...

...ja rituaalid, millest ise osa võtsime, videona:

Teel koju sattusime puhtjuhustlikult veel teisegi Navratri tähistamise peale. Jäime vaatama. Koheselt tormasid ligi kohalikud poisid-tüdrukud, sidusid meile sätendava salli pähe, punase õnnetoova paela randmele ning torkasid punase kolmanda silma otsaette. Ja vupsti olimegi loomulik osa pidustustest.

Enne kui ma vaikne Eesti poiss arugi jõudsin saada, oli suur India onu mind tantsivate pisikeste poiste keskele tirinud. Loomulikult oli hiiglasekasvu valge kutt kõigile suureks vaatamisväärsuseks ja nii meelitaski minu tantsimine ligi rohkem lapsi ja noorukeid.

Pilt minu ümber oli selline:

Mõned pildid rohelises särgis tantsivast Markost on ülal toodud fotoalbumis.

-----

Mis siis veel. Osalesime ka jumalanna Durga puja`l. Kuna taaskord on ühel ja samal üritusel erinevates piirdkondades ja eri usuharudel eri tähendus, siis kirjeldan seda, millest meie ise vahetult osa võtsime.

Puja on tänulikkuse tseremoonia, mille käigus pakutakse kummardatavale peamiselt toitu ja jooki.

Alustuseks saab igaüks peotäie lilleõisi, misjärel tseremoonia juht loeb ette palve. Kui iga puja`l osaleja on palve käigus oma parimad soovid ja tunded lilleõitele kaasa andnud, kogutakse need kokku ja visatakse jumalanna Durga kujule.

Ja sedasi kolm ringi: õied kätte, palve, õied ära ja jumalannale.

Kui see tehtud on aeg jumalannalt õnnistuse saamiseks. Kulbitäis püha vett paremasse pihku, mida võid nii juua kui endale pähe visata. Samuti saab igaüks õnnistavat puuvilja - maitseb hästi.

Erineva piirkonna hindud paastuvad puja (või siis kogu Navratri festivali) ajal erinevalt. Seetõttu on pärast puja`t kavas suur tasuta ühissöömine.

------

Navratri festivali 10. päeva kutsutakse Dussehra`ks. Õhtul kogunevad inimesed festivalipaikadesse, kus pärast lühikest etendust süüdatakse põlema halva kuninga Ravani kuju, tähistamaks hea kuninga Rama võitu teha üle.

Ootasin juttude põhjal midagi erilist, ennenägematut, värvilist, elavaloomulist ja uhket õhtust massietendust. Sain osaliseks aga sellisele ilutulestikule, mida minu silm seni näinud polnud. Kohe kindlasti mitte.

Esiteks. Rakette lasti taevasse põhimõtteliselt publiku keskelt, nii 10-20m kauguselt rahvamassist. Mingist turvatsoonist selle riigi püromaanid kuulnud küll pole.

Teiseks. Gravitatsioon on Indias vist tugevam kui meil Eestis. Mõni värvirakett lendas vaevu 10-20m kõrgusele. Samamoodi (ja ilmselt eelmise tõttu) langes kogu sodi pealtvaatajate sekka.

Kolmandaks. Kui esialgu sadas pähe lihtsalt õhku lastud pürotehniliste mängukannide pappümbriseid, siis lõpus saime sõna otseses mõttes hõõguvate sütega vastu nägemist. Ilma liialdamata.

Neljandaks. Koju jõudes lasin näpud läbi juuste - oma üllatuseks leidsid mu pisikesed sõrmed sealt paraja koguse musta tuhka. Ikka tollest pähesadanud ilutulestikust. Taas ilma sõnagi liialdamata.

Nagu video ülal näitab - nagu sõda oleks lahti läinud. Välku, pauku ja kärtsu otse rahvamassi keskel. Ausõna, esimest korda elus kartsin ilutulestikku. Tulime enne lõppu ära. Vähemalt võitus headus kurjuse. Juhhei!!!

-----

Ehk andis see minu kogetud (ja läbielatud) hetkedest kokkupandud puzzle mingit aimu, mismoodi hindud oma religioosseid pühasid tähistavad. Need tunduvad siin olulised olema ja mulle see meeldib. Saab raskestihoomatavat Indiat paremini tundma. Tean, et oktoobri jooksul on mõned sellised võimalused veel, eks siis kajastan.

Hindi kultuuri avastamas

2009-09-24T10:17:00.000-07:00

Kui vahetult enne Indiasse tulekut lugesin läbi Sarah Macdonaldi raamatu "Püha lehm! Seiklus India moodi" (vt ka siit), mis jutustab austraalia ajakirjaniku paariaastasest elust ja eri usundite vaimse maailma avastamisest Indias, siis hetkel on mul käsil "The White Tiger" (eesti keeles Valge Tiiger) Aravind Adiga sulest, rääkides loo vaesest külast pärit poisist, kes sirgudes saab parema elu peale, autojuhiks, ent mõrvab oma tööandja.

Mõlemad raamatud aitavad läbi värvikate ja kohati irooniliste juttude luua paremat arusaama India (inimeste) igapäevaelust: mured, rõõmud, emotsioonid, kirjutamata reeglid, ajalugu, kombed, eetika, korruptsioon, kihistunud ühiskond, religioon, vaimsus, traditsioonid ja palju-palju muud. Soovitan julgelt!

Lonely Planeti soovitatud 10 raamatut Indiast ja India autoritelt on nimekirjas ootamas...

AGA MITTE SELLEST EI TAHTNUD MA SEEKORD KIRJUTADA:)

Nimelt käisime kambakesi teatris Maya Ravan nimelist etendust vaatamas. See on omamoodi tõlgendus Hindi/India eeposest Ramayana. Väidetavalt pärineb Ramayana tekst 4. sajandist enne Kristust. Muide, Indoneesia, Filipiinid, Birma ja Laos on oma rahvuseeposed mingil määral Ramayanast tuletanud.

Etendus ise super! Värvid. Tants. Koreograafia. Muusika rütmikas ja kaasakiskuv. Säravad ja värvikad kostüümid. Oli tantsu-muusikal, tektsi vähe. Emotsioon. Graatsia. Ainult naisnäitlejad.

Emotsioon oli vägev! Mõtle, nagu näitaks hindule Kalevipoega:) oli super-rahul, et sain sellisel moel nende kultuuri ja ajalugu avastada. Enne etendust sain kohaliku sõbra käest kuulda Ramayana kiirversiooni, kinnistasin seda teistele valgetele inimestele edasi rääkides (ekspert juba!) - etendust vaadates suutsin järje peal olla ja olin rahul!

Kogu see värk hakkas mulle huvi pakkuma. Otsustasin, et lisaks raamatutest kohaliku elu avastamisele asun usinalt religiooni, festivale ja muud sellist uurima. Otsin internetist ja muudkui loen.

Nii ma olengi siis täiendanud oma teadmisi Ramayana eeposest. Lisaks harinud ennast erinevate festivalide koha pealt (kuna üks olulisemaid hetkel käimas, siis alustasin sellest). Navratri festival, mida sel nädalal tähistame siin, on seotud Ramayana eeposega, seetõttu sellest ka järgmine blogipostitus.

Ja teadmiseks: Ramayana on lugu sellest, kuidas hea (kuningas Rama) võidab kurja (kuningas Ravan) ja päästab süütukesed (Ravani juures vangis olnud Rama naine Sita). Jäta meelde, läheb järgmise blogiposti juures tarvis:)

Pildimaterjali vol2

2009-09-23T05:30:00.000-07:00

Hetki ja inimesi elust Hyderabadis ja selle ümber ka siin.

Park Life

2009-09-19T07:38:00.000-07:00

Täna käisin jalutamas. 15km või nii. Päris väsinud olin lõpuks. Ja CO2 täis. Käisin parkides. Lihtsalt viimased 3km olid autoteel ääres.Tegin ühele järvele tiiru peale. Aga mulle meeldis päev: eemal kärast ja liiklusest. Rahulik. Kohati võiks öelda isegi, et romantiline.

Esimene park. Äsja valminud. Ilus, aga autotee ääres. Rääkisin India poisiga. Tal ei olnud paremat kätt. Mul polnud julgust küsida, kuidas saab küll Indias justnimelt ilma parema käeta elada. Tark ja lahe kutt oli.

Seejärel järveäärne jalutusala. Issand. Täis kallistavaid ja miilustavaid paarikese. Nagu peidupaik armunutele. Paarikesi leiabki vaid parkides. Mujal üldse mitte. Tõepoolest. Ehk tulen ja peidan ka end siia järve äärde kord ära. Jooksma. Mujal ei julge!

Siis teine park. Suur. Hea oleks piknikule tulla. Heakorratöid tegevad naised tahavad minuga pilti teha. Või siis, et mina neist vaid teeksin. Ei saanud hindi keelest aru. Aga pagan. Fotoka aku sai tühjaks just siis...

Kolmandasse parki sõitsin rikshaga. Nägin lehma lonkimas. Ühe koha peal ootasime parempööret. Kaua. Piisavalt kaua selleks, et kolm kerjavat naist mind ahistada saaksid. Tirisid särgist. Kahelt poolt. Mitu korda, kurivaim. Miski ei aidanud. Ainult parempööre lõpuks!

Kolmas park oli nagu dzungel. Või siis kohati palmipuude paradiis. Isver-susver. Mõned armunud on ikka tõesti ühte sulanud - võtke tuba või miskit! Endiselt on üksik valge mees kõigi tähelepanus. Väsitav. Lähen ära koju.

Päeva parim osa

2009-09-19T07:11:00.000-07:00

Päeva parim osa on kahtlemata õhtune (seejärel hommikune) dušš - seitsmes taevas. Saab selle palavuse ja higi 5 minutiks maha!

Päev halvim osa on +32C niiskes õhus liikumine ja veekogu, purskaevu või muu veeallika märkamine - tahaks sisse karata, a mida paganat sa teed, kui iga kord vaatab vastu umbes nii räpane pilt:

India arvudes

2009-09-17T11:34:00.000-07:00

India – kõikide võimaluste ja võimatuste maa, nagu ma ikka arvan ja armastan öelda.

See on suurima rahvaarvuga demokraatlik riik maailmas – 1,2 miljardit inimest. Seda on ligi 900 Eesti riigi täit rahvast, 4 000 lauluväljakut läheks vaja nende mahutamiseks.

Riigis on 26 linna, kus rohkem elanikke kui terves Eestis kokku (suurimad neist Mumbai 14 ja Delhi 12,3 miljoniga), ometigi moodustavad nende 26 linna ligi 90 miljonit elanikku kõigest 7,5% kogu riigi elanikkonnast.

Riigikeeled on hindi ja inglise, lisaks veel 22 ametlikult tunnustatud keelt – kokku pea 1 700 räägitavat dialekti.

80% indialastest on hindud, 13,4% moslemid. Kristlasi on 2,3%, sikhe 1,9% ja budiste 0,8%.

Indias on ligi 130 000 US dollari miljonäri. Paras posu rikkureid! Kujuta ette: Tartus ja selle eeslinnades elaksid vaid dollari-miljonärid. Samas keskmine palk on Indias 89 USD kuus. Selle eest saaks Eestis näiteks paari jooksutosse.

Nende laste meelest on sellest riigis kõik võimalik. Loodan, et nende jaoks ka nii läheb.

Allpool vaesuspiiri (1,25 USD päevas) elab tervelt 42% inimestest – see on 1/3 kõigist maailma vaesetest. India valitususe enda arvutusmudeli ja seatud vaesuspiiri järgi elab vaesuses „kõigest” 27,5% elanikkonnast, 330 miljonit inimest.

Vaadatest seda meeletu massiga löövat liiklust tundub imelik, et vaid 2,5% indialastest omab autot. 34% ei oma ei raadiot, telekat, ratast, autot, mopeedi, pangakontot ega telefoni.

Kirjaoskajaid on siin 65% (53% naised, 75% mehed). Vaid 15% lastest jõuab välja keskkooli õpinguteni. 57% kolledžite õppejõududest ei oma ei magistri- ega doktorikraadi – mine või ise ülikooli professoriks!

Igal aastal sureb 900 000 inimest saastunud joogivee või õhusaaste tagajärjel. Keskmine eluiga nii meestel kui naistel 64-65 eluaasta kanti. Puuduliku toidu tõttu peamisel sureb iga minut 4 alla 5 aastast last, iga päev sureb 1000 last kõhuhaiguste tõttu.

Iga päev valmib 2-3 India filmi.

Siin võimaluste ja võimatuste riigis elab pea 100 miljonit homoseksuaalset inimest.

Suure India linna liiklus

2009-09-16T06:57:00.000-07:00

Rahutu ent sõbralik, kaootiline ent sujuv, ohtlik ent ilma tõsisemate õnnetusteta, äkiline ent aeglane – selline on liiklus suurematel autoteedel. Üksikud jalgrattad, kahe või kolme reisijaga motikad, uhkelt kaunistatud kollased rikshad, lääne ja aasia sõiduautod, ülerahvastatud suured bussid ning harvad veokid moodustavad meeletu vasakpoolse liiklustormi, mis kestab 7-8 hommikul kuni umbes kümneni õhtul, pärast seda veidi rahulikumalt.

Paratamatult on liiklus üks esimesi asju, mis silma ja kõrva jääb. Huvilistele paar minutit nautimiseks. (halb kvaliteet - ei suutnud sobivat formaati leida ja läbi mitme playeri laskmine tegi oma töö)

Omamoodi ettevõtmine on teeületamine.

Asi näeb välja järgmine: võtad julguse kokku (või siis oled kogu ihu ja hingega nii ükskõike kui see vähegi võimalik on), ootad mõnikümmend sekundit vabamat kohta, teed kaks sammu, seisatad, rikshad ja autod vuhisevad nüüd mööda nii eest kui selja tagant, teed veel paar sammu sinna tänna ja edasi, pead sekundi murdosa pausi, siis veel viimased kiiremad sammud ja kui õnneks läheb, siis oledki kohal. Poolel teel. Kahe sõidurea vahel. Siis sama rituaal pead teisele poole kallutades.

Kaks videot vaatamiseks. Meie igapäevaelu. Istuge, hoidke toolist kõvasti kinni ja nautige!

Minu töö Indias

2009-09-15T21:53:00.000-07:00

Pikem postitus neile, kel huvi, kuidas on lood turismiprojektiga, mille jaoks ma Indias viibin.

Olen Indias rahvusvahelise üliõpilasorganisatsiooni AIESECi praktikal. Tegemist on 2-kuuse turismiprojektiga, mille raames 10 välisriikidest pärit praktikanti töötavad välja Hyderabadi linna ja seda ümbritseva Andhra Pradeshi maakonna turismivõimalusi tutvustava inforaamatu välisturistidele.

Selleks reisime me kambakesi piirkonnas ringi, külastame vaatamisväärsusi ja muidu meeldivaid paiku, kogeme ja kirjutame üles, näeme ja teeme pilti, elame läbi seda, mida iga turist võiks siin tunda. Projekti viimased 2-3 nädalat on puhtalt tutvustava raamatu valmistamiseks ja viimistlemiseks. Formaat ja ülesehitus on meie enda valida.

Raamatut hakkab levitama kohalik turismiorganisatsioon, samuti soovib AIESEC Hyderabad seda AIESECi võrgustikus teiste riikide liikmete küllameelitamiseks kasutada. AIESECi võrgustikus linna ja maakonna kui turismisihtkoha promomiseks teeme valmis ka vabamas vormis video oma seiklustest siin.

Charminar - Hyderabadi väidetavalt popim vaatamisväärsus.

Selline oli siis ilus jutt alguses. Aga kuna tegemist on siiski Indiaga, siis...

...tegelikkuses kõik nii roosiline ei ole. Alustuseks on kõik korralduslik pool meie jaoks väga segane ja info liigub vaevaliselt ning kaootiliselt.

Sissejuhatav koosolek, kus oleksime soovinud tekitada ühise arusaama valmistootest, kestis kahe AIESECi-poolse projektijuhi vedamisel umbes 1 tunni. Jooksime üle põhilised punktid, muud ei midagi - hakake nüüd siis tööle! Pole päris minu viis töötamiseks. Raske on hakata liikuma, kui ei tea suunda ja põhjust.

Samuti ei ole meil võimalust kohtuda kohaliku turismiorganisatsiooni esindajatega, et saaks ehk veidi asjalikumal tasemel arutada - pidavat liiga hõivatud inimesed olema! Tore küll.

Oleme küll ise oma meeskonnaga asja põhjalikumalt arutanud ja ühist visiooni kujundanud, kuid põrkunud selle juures teise väljakutse otsa. Kohalik turismiorganisatsioon, kes on nö projekti tellija, soovib, et me külastaksime kõiki nende väljapakutud kohti ning igast kohast kindlasti raamatus kirjutaksime. Andke andeks - kas teist keegi reisiks Indiasse, et külastada pisikest ja tobenaljakat plastmassist (vigur)autode muuseumi? või veedaks päeva päevinäinud ja väsinud lõbustuspargis, millesarnast võis Eestis näha ehk `90ndate alguses? Mina ei julge neid kohti kellelegi soovitada - kuidas ma siis kirjutan neist positiivset...

Ramoji Film City - kohalik Hollywood. Üks õnnetu ja väsinud lõbustuspark, kus käisime.

Kõige selle juures ma enam ei imesta, miks siin vähe välisturiste käib. Kahju, et kohalikud asjalised ei suuda natukenegi mõista, mis laadi elamust välisturist Indiast otsib.

Samas oleme külastanud juba ka väga lahedaid paiku. Eile näiteks mäe otsas asuv ilusa vaatega ja rahustav hindu tempel. Või siis ajalooline kindlus, mis pakkus veelgi parema vaate sellele hiigellinnale.

Kodulinna Hyderabad - väike osa mahtus pildile.

Nüüd tuleb mängu meie kolmas kitsaskoht: kuigi meile on teada pikk nimekiri paiku, mida peame lõpuks külastama, siis ei ole meil õrna aimugi, mida iga uus päev toob. Kohalik AIESEC, kes pidi kõik ära korraldama, nikerdab pidevalt midagi põlve otsas. Seni oleme täitnud oma päevad mu meelest nö asendus-tuuridega. Eile näiteks veetsime 9 tundi bussiekskursioonil, joostes aeg-ajalt liiga kiirelt läbi erinevatest muuseumitest, templitest ja kindlustest. Täna läheme vaid ühte parki ja muuseumi külastama.

Selle bussiga tiirutasime siis 9 tundi ringi...

KOKKUVÕTTES mulle tundub, et kohaliku turismiorganisatsiooni ja AIESECi vahel on tõsine suhtlemispuudus, AIESECi omadel on väga infot ning kui nad üritavad asju ise põlve otsas ajada, siis ei tule see kõige paremini välja. Viisakusest ja hea mulje jätmiseks tehakse pidevalt suuri sõnu ja antakse lubadusi, kuid siis minnakse paanikas koju mõtlema, et mida paganat neile 10 praktikandile homseks korraldada, midagi ju nagu peaks...

Ilmselt on kaootilisuse, planeerimatuse, spontaansuse, ilusate sõnade ja lubaduste põhjuseks India kultuur - asjad lihtsalt on nii.

Selline on minu nägemus asjade seisust.

Loodan ja usun, et mõne päeva jooksul läheb hammasratastik sujuvamalt liikuma. Kui ei, siis peame ise omalt poolt rohkem initsiatiivi üle näitama ning üritama kohaliku AIESECi veidi vältides ikka tolle turismiorganisatsiooni jutule saada.

Pildimaterjali

2009-09-13T01:30:00.000-07:00

Esimesed värvilised hetked Hyderabadi inimeste igapäevaelust leiad ka siit

Esimesed päevad Hyderabadis

2009-09-10T23:46:00.000-07:00

Esimene päev Hyderabadis – ilma eriliste emotsioonide ja värvita. Oli mõni väga lahe seik, kuid üldiselt olen nagu vati sees. Kõik on uus ja põnev, kuid samas valdab tuimus ja rahulik meel. Tunne nagu oleksin kahenädalasel reisil, aga see vist ongi nii, et pikem Indias viibimine jõuab paremini kohale hiljem.

Loomulikult ei olnud saabudes mind eelnevalt kokkulepitud ajal ja kohas ükski AIESECi liige ootamas. Ootuspärane. Paar sms-i ja lubatud 10 asemel kõigest 20 minutit hiljem istusin juba mustapäise Hyderabadi ülekoormatud tänavate kroonimata motikakuninga Rohit`i (sama projekti AIESECi poolne asjapulk) suksu seljas – 20.6kg kaaluv seljakott seljas, käed kramplikult istumise all pidemes kinni ning ainuke meie ekipaazi kiiver minu jalge vahel istuva Rohit`i peas. No tore küll.

Alanud etteteadmata koreograafiaga tants nimega Trall ja Tagaajamine, orkestrit juhatamas jumala ise, India ühe suurima linna tänavatel tõi mu näole elamise tundest ja sisemisest kõdist tuleneva naeratuse, ent samas mõtlesin, et kui koti raskus mind kiirendusel ja mõne löökaugu mõjul kuumale ning räpasele asfaltile viskab, siis on sealsamas ka lõpp. (aplaus, kes selle lause lõpuni jaksasid lugeda)

Iga viimane kui meeter kasutatakse siin jalgrataste, motikate, rikshade, autode, suurte busside ja veokite poolt täielikult ära. Liiga väikest pilu pole olemas. Lihtsalt ei ole! Müstika. Pea 16 tundi jutti. Väsimatud.

2006 suvel Nigeeria linnades seiklemine oli mind üldiselt liiklusega pädevalt karastanud, kuid ise selle sees olles sain tunda seda õiget tõmmet.

Teine eredam, mitte nii meeldiv, kuid siiski kohalikku kultuuri tutvustav, kogemus on siinsed mehed, kes meie tiimi tüdrukuid tänaval ila tilkudes vahivad. Kõrgemates kastides noorsandid ja härrasmehed teevad seda salaja, veidi varjatult ja ehmatavad ning häbenevad kui minu pool-etteheitev pilk neid sel tegevusel tabab. Samas on ka neid, kes lehvitavad või hoopis rõvedalt naeravad ja miskit hüüavad.

Alamates kastides mehed seevastu passivad sõna otseses mõttes karjakaupa. Alljärgnevad pildid meie tiimi Erika suunas ei vaja ilmselt lisakommentaare.

Suures plaanis olen esimesed kolm päeva linnaga tutvunud, ringi jalutanud, külastanud parke (nende rohelus ja sissepääsutasust tulenev vaikus on tõeline pai! kõrvadele) ja otsinud uusi vürtsikaid maitseelamusi, põrkunud kohaliku bürokraatiaga (mobiiltelefoni kõnekaardi ostmiseks on vaja mitut allkirja, passi ja viisa koopiat ning fotot, samas ei ole see leping).

Paar sõna meie kümnepealisest töömesilaste seltskonnast: 2xBelgia, 2xPoola, 2xAustraalia (kellest üks Poola päritolu ja teine Malaisia-India-LõunaAafrika päritolu), britt, rumeenia ja kreeka tüdrukud ning mina Eestist. Vanuselt 19-24 vahel, enamasti sinna teise poolde. Suures osas on teised mitte-AIESECi liikmed, kui siis mõni kuu miskit teinud.

Ahjaa, naised saunas rääkisid, et projektitööga alustame projektiga pühapäeval. Ehk siis algselt mitu päeva hiljem. Tüüpiline! Aga naudin:)

Varsti uued seiklused.

Vahepala, tagasivaade

2009-09-10T23:43:00.000-07:00

Mumbai lennujaamas Hyderabadi lendu oodates kordas teleuudistest järjepanu nelja uudist:

- kaaperdatud lennuk Mehhikos
- murdunud sabaga Air India lennuk
- õhkutõusmisel põlemasüttinud kohaliku lennufirma lennuk ning
- 40% India lennukipilootide streik.

Ooou happy day!

Indias!

2009-09-10T03:22:00.000-07:00

Mumbai, India, 10. september kell 01:00 ja peale:

Mumbai. Sain kiirelt esimese sahmaka niisket ja umbset õhku. Mmmm. Raske tundus. Nagu ikka. Läheb keeruliseks mul, kes ma palavas olemist ei armasta.

Midagi erilist veel kogenud polegi. Üllatavalt rahulik ja reserveeritud. Ehk seepärast, et on öö. Kuus kutti paigaldavad mu kõrval siin samas ühte check-in automaati – tööpuudust ilmselgelt ei saagi tekkida!

Üht imestan küll. Võimatult paljud vanemad inimesed istusid lennukilt tulles ratastooli. Mine sa tea, kas põhjendatult või siis kergendasid jalavaeva ja kasutasid piletihinda täie eest.

Hiljem 10. septembri hommikul:

Lend Mumbai-Hyderabad suurepärane: vürtsikas saiake hommikusöögiks päikesetõusu saatel. Ilus!

(neile, kel mure või huvi – Tallinn-Amsterdam-Mumbai-Hyderabad lennud läksid kenasti ja korralikult. Ainsana tooksingi välja Directori tasuta ajakirja Estonian Airi pardal ning veidralt ebameeldiva teeninduse Nortwest Airlines`i poolt. Indiasse jõudes mõned paberitäitmised, aga ei midagi pikka ja keerulist. Veel pole kohalikud mind teadmatusest ja külalislahkusest valesse suunda juhatanud.)

5 põhjust

2009-09-10T03:08:00.000-07:00

Sõnastasin enda jaoks viis peamist põhjust, või siis eesmärki, miks praktika Indias sooritan:

Sooritan erialaselt kasuliku praktika, saan CV-sse juurde rea India ühe suurima regiooni turismiturunduse materjalide loomise kohta.
Õpin tundma India kui maailmamajanduse peatselt ühe võimsama ning suurima turuga tegija kultuuri, õhkkonda, inimesi jne
Leian Reisid Vabadusse jaoks konkreetsed ökoturismi võimalused Indiast, kuhu õige pea reise pakkuma hakata.
Olen pädev ja eeskujulik AIESECi liige, omandan full AIESEC experience-i ja olen saanud AIESECist parimad kogemused – juhtimine, välispraktika ja müük/turundus!
Harjutan ennast olema senisest paindlikum, spontaansem, igapäevaelu muutustele suhtes leplikum – mitte nii palju muretsema, planeerima ja halle juuksekarvu kasvatama.

III VAATUS: Saatuse tahted?

2009-09-10T02:34:00.000-07:00

AIESECi liikmena olin ühes asjas praktika osas enda meelest täiesti kindel – Indiasse ja Türki mina praktikale ei lähe! Vast umbusk riigi ja kohaliku AIESECi vastu.

Lisaks otsisin eelkõige vähemalt 5-6 kuu pikkust praktikat mõnes Euroopa riigis või läänelikus ärikultuuris.

Seda, kuidas läks, teate te vast isegi. Põrutasin 2.5 kuuks Indiasse. Säh sulle!

Töökirjeldus tundus ahvatlev. India AIESEC võttis ka ise minuga ühendust. Valikuprotsess läks kiirelt ja nii mulle see mõte meeldima hakkaski.

Päeval, mil pidin saatma oma ametliku kinnituse, et olen Indiasse praktikale tulemas, kuulsin Eesti spordiuudistest, et Hyderabadi linnas toimuvated sulgpalli maailmameistrivõistlusted lubasid terroristid rünnakuobjektiks võtta.

Päevake-paar kannatasin oma kinnituse saatmisega. Ehk siis veidi mõtlema pani. Lõpuks said sulgpallurid ka rahulikult medalite pärast kõksitud.

Poolel teel püha lehma juurde

2009-09-09T00:28:00.000-07:00

Amsterdam, Schiphol. Naudin loomulikult Heinekeni ja kallist internetiühendust. Vahva.

Tunnikese pärast take-off ja siis juba Mumbai poole teele. Saab põnev olema! Siin Amsterdami kandis veel uhke nimega grippi ei kardeta, näis mis ida pool on...

Estonian Airi lend Tallinn-Amsterdam ei olnud mõistagi miski erutusttekitav, kuid üks asi made my flight – tasuta Directori ajakiri! Suurepärane. Verivärske. Lugesin Peebu internetiturundsuse loo läbi, samuti MindValley artikli. Tublid AIESECi kasvandikud! Mis siis, et Marjam kohati Mirjam oli. Nüüd lugemist ka järgmistel lendudel.

India, hoia alt, siit ma tulen!

II VAATUS: Kartus ja võit!

2009-09-09T00:25:00.000-07:00

Mitu head aastat AIESECis tõid endaga kaasa hulganisti kohtumisi ettevõtjate ja juhtidega, et pakkuda neile võimalust võtta AIESECi kaudu enda juurde tööle võimekas ja globaalse perspektiiviga välispraktikant.

Käisin kohtumistel ja muudkui rääkisin ning tutvustasin.

Ise ei uskunud sellesse samas. Polnud isiklikku kogemust. Samuti rääkisin kõigile kaaslastele-kolleegidele, et tahan kunagi AIESECi kaudu välispraktikale minna – ise aga kartsin ja polnud selles sugugi nii kindel sisemiselt. Vot sulle! Tunnistasin üles nüüd.

Asi muutus radikaalselt kui asusin täiskohaga tööle AIESEC Eesti juhatuses. Silmad avanesid. Ise kasvasin. Teadsin, et tahan saada teises kultuuris elamise ja töötamise kogemust. Vandusin endale, et kui ma seda 2009 jooksul ei tee, siis olen endas ise pettunud. Ja seda pidasin ikka väga hulluks enese altvedamiseks.

Eestisse jäädes, nii ma tundsin, oleksin jäänud oma mugavasse tsooni, ei oleks astunud selliseid sisemiselt arendavaid samme, mis veidi kõditavad ent samas aitavad kasvada inimeseks, kelleks ma oma vaimusilmas soovin saada.

Lõpp hea, kõik hea. Ise ka ei usu, aga vähem kui 12 tunni pärast olen juba Indias. Uskumatu!

Aitäh!

2009-09-09T00:24:00.001-07:00

Esiteks Liise ja Birgot, kes mulle vaikse ja väikese istumise ja mõtetejagamise esmaspäeval korraldasid. Oli mõnus!

Teiseks ikka ka kõik need, kes nägu näitasid. Oli muhe vestelda, õuna süüa ja kodumaist õlut juua. Tubli!

I VAATUS! Kuidas kõik alguse sai...

2009-09-03T04:23:00.000-07:00

Ühel 2004. aasta septembri keskpaiga päeva õhtul võttis tibatillukest kasvu rumeenlanna Ana Maria mul sõna otseses mõttes käest kinni ja vedas Pärnu kolledžis toimuvale üliõpilasorganisatsiooni AIESEC tutvustavale infoõhtule. Sõrm oli antud, algus tehtud.

Üks asi viis teiseni. Hakkas vist meeldima.

Igatahes mäletan üht autosõitu isaga Tallinnast Pärnusse (mu mäletamist mööda vedasime vanamööbli kauplusest ostetud 150 kroonis oranzi diivanid mu uude kodusse 125km eemal). Arutasime, kas vastne tudeng Marko peaks liituma AIESECiga. Isa arvas, et ikka võiks ju. "Võimalus AIESECi kaudu välismaal töötada on ju kasulik ja arendav...", võis olla tema põhjendus.

Ja nii saigi. Sai minust aktiivne, noor ja naiivne AIESECi liige Pärnus, kes oli liitunud selle maailma vägevaima üliõpilasorganisatsiooniga peamiselt rahvusvahelisuse ja välispraktikale mineku pärast.

Mitu head aastat AIESECis tõid endaga kaasa....

to be continued (NB! kes kommentaarides oma versiooni järgmise vaatuse/postituse esimestest lausetest kirja paneb, saab India nänni loosimütsikesse ühe lisasedeli. Kasuta selle posituse viimast .... lõppevat lauset ja fantaseeri)

Muide. Mu isa hiljem enam AIESECist, eelkõige minu tegemistest seal, väga positiivselt meelestatud ei olnud. Omal põhjendatud moel. Arusaadav.

2009-09-02T09:03:00.000-07:00

Muide: siinsamas paremal on see va Follow nupp. Pane end kirja, saa teateid postitustest mailile.

Aktiivsemate hulgas loosin eel-jõulukingiks India nänni.

Võib-olla:)

Teaser

2009-09-02T07:45:00.000-07:00

Ahoi, sõbrad kaugemalt ja lähemalt.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis seiklen ma 9. septembrist kuni 22. novembrini Indias.

Ilmselt veel enne minu ärasõitu leiad siit lugemist mu mineku eelmängu kohta, hiljem aga olenevalt kohaliku internetiühenduste kapriisidest mõningaseid update.

Olge muhedad.

Hyderabad, linn juuresolevatel piltidel, on mu peamine keskpunkt Indias.